Karpkala
Karpkalu on Eestimaal mitut sorti, kuid nad on kõik ühesuguse eluviisiga. Tavalise suurte soomustega karbi kõrval esineb harvade metalliläikeliste soomustega peegelkarp ja peaaegu soomusteta nahkkarp. Suu juures on karbil neli poiset. Seljauim on pikk ja teravate kiirtega, selg mustjasroheline, küljed kollakaspruunid, kõht valkjas. Peegelkarbil asetsevad küljejoone piirkonnas ebakorrapäraselt eriti suured pronksikarva soomused. Karp kasvab väga jõudsalt, kaalub nelja-aastaselt kuni 2 kg. Tavaliselt langeb kalastaja saagiks kuni 3 kg kaaluvaid isendeid, kuigi karpkalad kaalud ulatuvad kuni 25 kg. Karp on peamiselt tiigikala, kuid esineb meil ka osades järvedes. Eelistab kõrgema temperatuuriga ja pehme põhjaga järvi. Karp on lepiskala, kes toitub põhjaloomakestest ja ei põlga ka taimset toitu. Talvel viibib uinakutaolises seisundis ja ei toitu. Koeb mais-juunis ning kudemisperioodil toitumisega ei tegele. Karpkala püütakse ujuki- ja põhjaõngega, söödaks sobib näiteks ööuss, sõnnikuuss, keedetud kartul, leib jne, kusjuures eelnev püügikoha sissesöötmine ja peibutussööda kasutamine on väga soovitatav. Karpkala püük enne kudemist pole just eriti edukas, õngitsemine on tulemusrikas juuli algusest kuni septembri keskpaigani varajastel hommikutundidel ja õhtu eel, kui pole oodata ilmamuutust. Kuigi karpkala võtab ka põhja lähedal rippuvat sööta, on siiski otstarbekam lasta sööt põhja peale.
Maailma suurim karp: 38,15 kg. Püütud Saksamaal 2006 aastal.
Saades ujukilt võtusignaal, tuleb teha kohe tugev haakelöök ja alustada kala väsitamist. Seejuures tasub liini esialgu tublisti järele anda, kuid kogu aeg pingul hoida, et kala ei saaks teda seljauime terava eesservaga läbi lõigata. Karpkala on väga jõuline ja ei väsi kiiresti. Seepärast tuleb teda veest välja tõsta ainult kahvaga. Karpkala süüakse küpsetatult, hautatult ja praetult. Eriti maitsev on ta suitsutatult.
Kiisk
Kiisk meenutab üldise kuju ja kahe seljauime poolest ahvenat. Selg on tal hallikasroheline, mustade täppidega, küljed kollakad, kõht valkjas. Pikkus 10—20 cm. Kiisk on röövkala ja üsna aeglase kasvuga. Toitub põhjaloomakestest, eriti aplalt õgib kalakudu. Kiisad elutsevad parvedes ning neid esineb jõgedes, järvedes ja riimvetes (eelistavad savist ja liivast põhja). Kiisk koeb aprillis-mais. Kudemisperioodil ka toitub.
Püütakse ujuki- ja põhjaõngega. Söödaks näiteks ussijupp, sääsevastne või ahvena silm. Peibutussööta ei kasutata. Püüda tuleb põhja lähedalt või põhjast. Kiiskade keetmisel saadakse väga maitsev puljong ning kui sellesse lisada suuremate kalade (haugi või ahvena) tükikesi, saadakse suurepärane kalasupp.
Koger
Koger on väga vitaalne kala. Tuntakse hõbekokre ja kuldkokre - viimase pronksikarva küljed on kuldse helgiga. Kogre kere on kõrge küüruga, seljauim pikk. Vähenõudliku kalana elutseb ta seisva veega või aeglase vooluga veekogudes, nagu vanajõesonnid, tiigid ja mitmesugused karjäärid. Esineb ka järvedes ja meres (riimvees). Järvedes rikkalikuma toidu korral kasvab kuni 50 cm pikkuseks ja kuni 4 kg raskuseks. Veekogu ummuksile jäämisel koger ei hukku. Ta toitub põhjaloomakestest ega põlga ka taimset toitu. Talvel viibib kuldkoger uinakutaolises seisundis ja söömisega ei tegele. Koeb mais-juunis, kusjuure kudemisperioodil ei toitu.
Kokre püütakse ujuki- või põhjaõngega. Söödaks leib, sai, tainas, puruvana või ussijupid. Soovitatav on püügikoha sissesöötmine ja peibutussööda kasutamine. Parim periood kogre õngitsemiseks on suvekuud peale kudemist. Septembris võtmine nõrgeneb ja oktoobris katkeb täielikult. Kuigi kokre saab püüda ka põhjaõngega, on püük ujukiõngega siiski edukam, sest koger ei viibi alati veekogu põhjas. Püüda tuleb vahel poolest veest, vahel koguni pinna lähedalt. Haakida tuleb kohe, kui ujuk pärast paari võnget hakkab kõrvale liikuma või mõne võnke järel täiesti küljeli langeb. Kokre süüakse peamiselt praetult, teda võib ka suitsutada.
Koha
Koha keha on piklik, kahe seljauimega, millel on tumedad täpid. Selg on tal rohekashall, küljed kollakasvalged tumedate põiktriipudega, kõht valge. Kasvab kuni 120 cm pikkuseks ja 12—15 kg raskuseks. Koha esineb peamiselt suuremates jõgedes, järvedes ja meres. Pehme põhjaga veekogudes ei elutse. Koha pesitseb sügavates, kruusase põhjaga kohtades, kus ta on varjul kivide või rampade vahel. Koha on röövkala. Noorena toitub ta planktonist, hiljem sööb mitmesuguseid kalu (eriti tinte), juhuslikuks toiduks on ussid, teod, karikloomad ja mitmesuguste putukate tõugud. Koeb mais ja juuni algul ning kudemisperioodil ei toitu.
Koha püütakse spinninguga ning ujuki- ja põhjaõngega ning püüda tuleb põhja lähedalt. Söödaks on peamiselt lant, eluskala, mõnikord võtab ka ööussi. Elussööt peab olema vilgas, sest väheliikuvat kalakest koha meelsasti ei haara. Peibutussööta ei kasutata. Koha püütakse õhtu eel, öösel ja varahommikul. Päeval saadakse teda harva. Sööta haaranud kohale (haakimine olgu tugev) tuleb rullilt liini vabalt järele anda, sest sööta neelab ta liikumisel. Koha on väga maitsev kala. Teda süüakse keedetult ja praetult - nii ühel kui teisel viisil valmistamiseks on palju erinevaid retsepte.
Latikas
Latika keha on kõrge, külgedelt lamenenud, suu torujas, seljauim kitsas ja kõrge, pärakuuim pikk. Küljed on tal pronksikarva ja selja poole tumenevad. Maksimaalne kaal on ca 8 kg ja pikkus 75 cm. Meil peetakse erakordseks saagiks 3 kg kaaluvat isendit. Elutseb järvedes ja jõgedes (aeglases vooluses), eelistab savist ja mudast põhja. Latikas on lepiskala. Noorelt toitub ta planktonist, teisest eluaastast alates põhjamudas leiduvatest tõukudest, ussikestest ja limustest. Koeb mai teisel ja juuni esimesel poolel ja kudemisperioodil ei toitu.
Püütakse ujuki- ja põhjaõngega, ka kirptirguga. Kevadine latikapüük algab mais ja kestab peaaegu kudemise alguseni. Parimaks püügiperioodiks tuleb aga pidada kudemisjärgset aega kuni septembri keskpaigani, kusjuures olenevalt veekogust on see eriti edukas juulis või augustis. Latikate püügil on väga oluline püügikoha sissesöötmine. Püügile asudes ja aeg-ajalt ka püügi kestel tuleb lisada pisut peibutussööta, et hoida kalu selles paigas. Nii sissesöötmiseks kui ka peibutamiseks kasutatakse mitmesuguseid aineid - nii spets peibutussööta kui ka keedetud kartuli tükikesi, hautatud viljateri ja herneid, maisi, leiba, hirsiputru ja kohupiima. Kogused olgu tagasihoidlikud, et latikaid mitte üle toita ja neid õngesööda suhtes ükskõikseks muuta. Õngesöödaks kasutatakse leiba (meega või toiduõliga immutatult), sõnniku- ja ööussi, maisi või hernest. Nendes veekogudes, kus on palju väikest ahvenat, on soovitatav kasutada mitmesugust taimset sööta. Huvitavam ja tihtipeale edukam on ujukiõngega püük. Sööt tuleb heita põhja. Sööta võttes tõstab latikas selle koos raskusega üles, mille tõttu ujuk veepinnal küljeli vajub. Alles pärast seda, kui ujuk uuesti otseseisu tõuseb ja seejärel kohe vee alla tõmmatakse, on aeg haakimiseks. Nüüd on oluline tamiili rullilt pinge all järele anda. Latikas väsib peatselt ja tõuseb pinnale, laskudes seal lapiti. Sellises seisundis tuleb ta enda juurde tõmmata ja käega või kahvaga veest välja tõsta. Kalamehetarkus ütleb, et latikas ei tohi konksu otsast lahti pääseda, sest siis ei saa sealt tükil ajal latikat (olgugi, et koht on sisse söödetud). Seepärast oleks alati hea kaks kohta sisse sööta, et kala lahtipääsemise korral jätkata püüki teises paigas. Tulemusrikas on püük päikesetõusust keskhommikuni ja õhtupoolikul 3—4 tundi enne loojangut. Vahel juhtub, et latikas toitub ka päeval. Juunikuul annab tulemusi ka öine püük. Latikat süüakse praetult ja suitsutatult ning temast keedetakse ka suppi.
Lest
Lesta omapärasuseks on silmade asumine ühel küljel, tavaliselt parempoolsel. Kehakuju on tall ovaalne, seljauim pikk, peast peaaegu sabani ulatuv, pikk on ka pärakuuim. Silmadega külg on pruunikashall punakate täppidega, teine külg valge. Tavaline pikkus 20—30 cm ja kaal 200—400 g.
Lest elutseb vaid meres. Toitub vähikestest, limustest, ussidest ja teistest põhjaloomakestest. Koeb aprillis-mais-juunis ning kudemisperioodil ei toitu. Püütakse tonkaga, vahel ka ujukiõngega.
Linask
Linaski keha on paks, ümarik, käetud väga peenikeste, sügaval nahas asuvate soomuste ja paksu limakihiga. Selg on mustjasroheline, küljed rohekaspruunid ja kõht valkjashall. Linaski pikkus on kuni 70 cm, maksimaalne kaal ca 6 kg. Reeglina õnnestub püüda kuni 2 kg kaaluvaid isendeid. Esineb järvedes ja aeglase vooluga jõgede neis lõikudes, kus on täiesti mudane põhi ja rikkalik taimestik. Linask on väheliikuv ja paikne lepiskala, kes toitub limustest ja põhjaloomakestest. Sööb ka mitmesuguseid taimeosasid. Linask koeb mais-juunis. Kudemisperioodil ja talvel ei toitu.
Linaskit püütakse ujukiõngega. Tulemusrikkamateks perioodideks tuleb pidada kevadet enne kudemist ja augustikuud, st perioodi enne vete jahenemist. Vee jahenemisel lakkab linask toitumast ja jääb talveuinakusse. Õngitsemine päeval ei anna häid tulemusi. Parimateks püügiaegadeks on kolm tundi pärast päikesetõusu ja paar tundi enne loojangut. Püügi eel on kõige olulisem linaski asukoht kindlaks teha, soovitatavalt vaatlusluure teel kaldalt või paadist. Kui märgatakse kõrkjate või teiste vee-taimede vahel veepinnale tõusmas tihedaid väikeseid õhumullikesi, siis ilmselt ongi linaski asukoht avastatud. Kuna linask on paikne kala, ei tarvitse karta, et ta sealt mujale siirduks. Enne püüki tuleb koht sisse sööta ning püügi ajal peab õngitseja, asugu ta paadis või kaldal, võimalikult hääletult tegutsema. Õngesööt tuleb lasta põhja langeda. Kui linask sööda suhu võtab, tõstab ta selle koos raskusega ülespoole ja ujuk langeb küljeli. Linask ei haara sööta vilkalt ja aplalt, vaid nämmutab ussi otsapidi suus pikemat aega, vahetevahel seda suust välja lastes ja uuesti haarates. Veepinnal registreerib ujuk kõik kala liigutused, langedes kord horisontaal-, kord vertikaalseisu. Mõnikord kestab see minuteid. Kui linask on sööda täielikult suhu haaranud, hakkab ujuk ühes suunas liikuma ja tõmmatakse vee alla. Siis on käes haakimismoment. Seejärel algab kala väsitamine, milleks on vaja liini rulli abil pingul hoida. Alles lõplikult väsitatud kala tuleb tõmmata kahva ulatusse ja sellega välja võtta. Linaskit süüakse praetult, marineeritult ja ka suitsutatult.
Luts
Lutsu keha on piklik, eesmine osa ümarik, sabapoolne külgedelt kuluna lamenev. Pea on tal lame ja keha kaetud peenikeste soomuste ja paksu limakihiga. Sälguga seljauim ja pärakuuim pikad, mis ulatuvad kuni ümmarguse sabauimeni. Tumepruun, üksikute heledamate laikudega, kõht valkjas. Lutsu pikkus võib olla kuni 1 m ja kaal kuni 16 kg. Tavaliselt saadakse kuni 60 cm pikkusi ja kuni 3 kg raskusi lutsusid.
Luts elutseb selgeveelistes jõgedes, järvedes ja riimvetes. Ta on röövkala, kes sööb ahnelt põhjaloomakesi, vähke, konni, kalu ja ohtralt kalakudu. Luts koeb detsembris-jaanuaris ja kudemisperioodil toitub. Lutsu püütakse põhja- ja ujukiõngega, talvel la tirguga. Söödaks kala, kalalihatükike, linnusooled, ööuss või ussipundar (peibutussööta ei kasutata). Eriti hea on lutsu võtt tuisusel ja tormisel ööajal. Lutsu süüakse süldina, hautatult või praetult.
Allikas: www.miksike.ee / Kalastaja käsiraamat
Kalaportaal, 2011
