Artikli teises osas räägib Soome haviäss Rami Eloranta lähemalt oma püügivarustusest.
Landid
Lantide puhul on mul aastatega välja kujunenud väga selge eelistus - 99% ajast kasutan jerke. Ülejäänud aeg kulub kummiluttide, voblerite ja lendõngega loobitavate putukate jaoks. Trollingul kasutan endiselt peamiselt voblereid, kuid mingil määral ka jerke ja elussööta.
Vähemalt kümnekiloseid hauge olen saanud 18 erineva landimudeliga. Ülivõimas liider on Buster Jerk, mis on toonud 32 vähemalt kümnekilost haugi. Teisel kohal on kuus kala toonud elussööt ning kolmas on 15 cm Nils Master (kolm kala). Kaks kümnekilost olen saanud isetehtud Ramberiga ja Rammisheriga.
Buster Jerk Nils Master
Väiksematest kaladest statistikat teha pole mõtet, kuna juhusel on tulemustes liiga suur osakaal. Veelgi täpsema nimekirja saaks, kui võtaks arvesse ka vähemalt 8 kilosed, mida ma ise pean juba suurteks haugideks.
Sellisel juhul püsib esimesel kohal ikka Buster Jerk 77 kalaga, kuid teiseks tõuseb 15 cm Nils Master (22 kala). Kolmandaks platseerub Bomber Long A (12 kala). Elussöödaga on tulnud 10 tk, 12 cm ujuva Slideriga 9 tk, Big jr suspendinguga 7 tk ja Kariko 18 cm mudeliga 6 tk üle 8 kg kala.
Bomber Long A
Märkimisväärne on see, et kuigi 15 cm Nilsu (Nils Master) on olnud kõva tegija vähemalt 8 kiloste püügil, on see toonud vaid kolm vähemalt kümnekilost kala. Raske öelda, kas tegemist on lihtsalt kokkusattumisega või on see lant suurematele haugidele siiski liiga väike...
Seega näitavad tulemused, et Buster Jerk on ülivõimsalt teistest üle. Samas ei maksa unustada, et lemmiklant saab alati tunduvalt paremad võimalused suurema kala püügiks. Kui loodad saada suurt kala, siis loobid tihti esimesena oma lemmiklandiga ja alles peale seda saavad teised landid oma võimaluse. Kui üldse saavad....
Jergid on viinud haugipüügi madalamasse vette. Usun, et tulevikus võivad sügavama vee landid taas populaarseks saada.
Landi suurus
Landi pikkus võib olla suuruse määramisel tihitipeale ka eksitav - näiteks 12 cm Slider on välimuselt tunduvalt suurem kui 15 cm Bomber Long A. Ka landi mängu laiusel on suur mõju sellele, kui suurena haug oma saaki näeb. Olen jõudnud kindlale arusaamisele, et suurema landiga saab keskmiselt suuremaid hauge. Kuskilt tuleb siiski landi suurusele piir vastu ja loopides võivad ka füüsika seadused hakata rolli mängima.
Landi suuruse valikul on oluline säilitada kaine mõistus, sest vahest võivad suured haugid tulla ka väiksemate lantidega. Tihti juhtub nii just kehva võtuga. Olen ise tähele pannud, et eelkõige soojema veega püüavad väikesed ja kiire mänguga landid suurtest paremini.
Arvutuste järgi on kümnekiloste haugide võtu lantide keskmine pikkus 15,6 cm ja kaal on keskeltläbi 60 g. Enamus nendest lantidest on seega särje mõõdus.
Võtuvärvid
Landi värvitoonide kohta on raske rusikareegleid välja tuua. Iga kord peab katsetades leidma nö päevavärvi. See värv võib muutuda päeva jooksul tingimuste muutudes (valgus, veevärv, kellaeg). On loomulikult päevi, mil tundub, et värvil ei ole vahet. Kuid üldiselt on mingi värv siiski teistest üle ja võib juhtuda, et isegi mäekõrguselt. Seepärast suhtun värvivalikusse suure tõsidusega. Selgemates vetes kasutan looduslikumaid värve ning hägustes vetes silmapaistvaid ärritusvärve ja kontraste (s.t. värvide vaheldumine on järsk ja ilma sujuva üleminekuta). Värvi valikul käin läbi vanad stsenaariumid ja kogemused ning nendele toetudes läheb mingi värv käiku. Loomulikult ei lähe see alati täppi. Juba hetk peale landi vette viskamist mõtled, milline võiks antud tingimustes olla järgmine valikuvariant, mis kala tooks. Veel kiiremini leiab õige värvitooni siis, kui paadis on rohkem katsetavaid kalamehi. Kui mingi aja jooksul kala siiski ei tule, tuleb tingimused üle vaadata ja vahetada lante seniajani, kuni leidub õige värv või õige koht ja jõutakse arusaamiseni, et mõni eelnevatest lantidest oli küll õige, kuid kala lihtsalt selles kohas ei olnud.
Mis värvi lante siis kümnekilosed kõige paremini võtavad? Statistika järgi pakuvad suurtele haugile huvi landid, millel on kõhupool oranž (42%), kollane (24%) või hõbe (16%). Küljevärvides on seevastu väga tasavägine nelik: hõbe 23%, punane 22%, kollane 20% ja oranz 18%. Seljavärvi vaatab haug saaki jahtides kõige vähem, seega see ei ole nii oluline, kuid olgu siinkohal ära toodud ka selle statistika: must 29%, roheline 28%, ja oranz 18%. Niinimetatud looduslikku tooni on raske defineerida. Sinna kuulub kindlasti särje värv, kuid samas pundis on ka must-hõbe, sinihõbe, nn roosärje värv ja ehk ka Nils Masteri “merevärv”. Looduslikes toonides lantide otsa on jäänud kümnekilostest 14 tk ehk 23%. Kas selle põhjal võib siis öelda, et suuri hauge ei huvita loomulik värv? Kindlasti huvitab, kuid ma ise kasutan neid harva ja siit ka selline statistika. Lisaks on kümnestele sobinud ka värvitoonid, mida saab samuti pidada looduslikes toonideks, näiteks mõned ahvenavärvid.
Kuid kas lantide külgedel peavad olema triibud või mitte? Minu statistika järgi on 33 üle kümnekilost haugi võtnud triipudega lanti. Iseenesest on see üllatav tulemus, sest oleksin oodanud triibulistele paremat tulemust. Teisisõnu on tulemus üsnagi tasavägine - triibuliste lantide ohvriks on langenud 55% ja triipudeta 45% kaladest.
Artikli autor poseerimas 13,1 kilose havikolliga
Ujumissügavus
On väga oluline, et lant ujuks kalaga samal sügavusel, kuigi aktiivne haug võib rünnata lanti ka alt ülesse. Passiivne seda ei tee. Jäta oma lantide ujumissügavused täpselt meelde ja kasuta neid õigetes kohtades. Üldiselt on suhteliselt mõttetu ujutada ujuvat lanti nelja meetri sügavuses augus. Vaheta see kindlasti sügavalt liikuva landi vastu ja hoia ujuv jerk allameetri vee jaoks, kus see on hea tööriist. Samas pole ka liiga sügavalt liikuv lant hea valik, kui see kohe põhja läheb ja sealt taimestiku kaasa haarab. Lanti loopides on hea lantide ujumissügavusi pähe õppida, siis saab neid hiljem operatiivselt õieti rakendada.
Konksud
Püüa ainult teravate konksudega!!! Selles valdkonnas on ka minul veel arenguruumi. Kuna mul on sadu lante, siis nende kõikide pidev varustamine teravate konksudega on liiga kallis ja aeganõudev operatsioon. Seetõttu olen üldiselt pannud lemmiklantidelele paremad konksud ja teistel vähe kehvemad. Lemmikute natuke ära kulunud konksud lähevad vähem kasutuses olevate lantidel külge, millede konksud omakorda rändavad prügikasti. Mõned ütlevad, et kahe- ja kolmekonksuliste lantide esimene konks on kõige tähtsam (ehk siis on oluline hoida vähemalt see teravana). Ise olen siiski sedameelt, et tagumine on tähtsam. Lanti keskelt rabavad kalad jäävad kinni üldiselt hästi, kuid tagant ründavad kalad jäävad kinni ainult tagumisse. Ka siin teen ma reeglina niiviisi, et natuke kulunud tagumised konksud vahetan ette ja taha panen täiesti uued. Tasub veel katsetada ka Jens Burseli ideed konksudeta lantidest (kui sul on kastides sadu või isegi tuhandeid lante). Konksudel on oma kinnitus, millega need kinnitatakse landi külge. Niimoodi ei pea vahetama kõikide lantide konkse, sest konksud pannakse külge vaid töös olevatele lantidele. Kui lante hoitakse ilma konksudeta, siis mahuvad nad paremini kasti ja konksu rooste ei riku landi pinda. Ja mis peamine - lantidel on alati teravad konksud.
Landimäng
On kindel reegel, et soojemas vees tuleks landi mängu kiirendada ja külmemas aeglustada. Muidugi tuleb vastavalt olukorrale katsetada, milline ujutamise viis haugile just kindlal päeval meeldib. Parim mängitamine on selline, millesse sa ise usud. Lanti ühtlaselt mängitades saad kindlasti kala, kuid igasugused lisaliigutused võivad tõsta saagikust märkimisväärselt. Suurte haugide puhul toimib tihti aeglane liigutus, väiksemad erutuvad paremini kiirele mängule. Vahelduvus suurendab saaki! Paadiga järgivedades aeglustavad paadi pöörded sisenurgal ujuvaid lante ja kiirendavad välisküljel ujuvaid lante. Kala rabab tihti just nimelt paati pöörates. Lisaks olen korduvalt täheldanud, et isegi 7 paadi küljes järgi veetavat ritva kaotavad ühele käes olevale. Kuigi püüdja ei tee meelega ühtegi mängitamisliigutust, siis tema enda ridvaliigutused teevad landi huvitavamaks ja kala võtab paremini.
Ridvad ja rullid
Suurte haugide püügil peab olema selline varustus, millega on tagatud valmisolek suure kala rabamiseks. Ei ole mingit mõtet otsida suuri havisid, kui need pääsevad minema tänu sellele, et varustus sind alt veab. Paljud kalamehed on üle läinud 6 kuni 6.5 jalaste (1,8 - 2 m) jäikadele ritvadele. Ise kasutan parema meelega 8 kuni 8,5 jalaseid (2,4 - 2,6 m), kuna nende viske ja eriti just väsitamise omadused on paremad kui lühematel. Kala püsib paremini otsas ja pika ridvaga on parem kala paadi äärde juhtida. Ilmselt oleksid veel pikematel ritvadel need omadused veelgi paremad, kuid väikeses paadis toimetades põhjustaksid pikad ridvad muid probleeme. Minu lemmikritv on 30-150 g testiga Strike Pro Giant (8 jalga 6 tolli / 2,5 m). Mingil määral kasutan ka Zalt Zolö (8 jalga ja 6 tolli / 2,5 m) ning Daiwa Vulcan-X (9 jalga / 2,75 m). Enamus trollingu ritvasid on Zebco Rhino DF Baltic Trolling kas 2,25 või 2,6 m.
Suuri hauge võib väsitada samahästi nii haspel- kui multirulliga. Ise olen püüdma jäänud multirullidega, millest 5000 klassi omad on minu stiili jaoks sobivaimad. Väiksemad rullid ei kipu taluma raskust, mida suured ja rasked landid loopides tekitavad. Ülekannetest on minu meelest parim umbes 6. Aeglasema ülekandega õnnestub küll mängitamine, kuid kerides peab kasutama rohkem jõudu samasuguse mängu saavutamiseks. Seitsmese ülekandega on jällegi raske jahedas vees aeglast mängu säilitada. Hetkel püüan Abu rullidega, millest tihedamini on töös mudelid 5600C4 Revo Inshore ja Inshore 5500. Shimano’st on lemmikuks Old Calcuta 200B. Trollingul kasutan tihti 6000 rulle. Enamasti Abu 6000 Eelectric Blue, kuid ka 6000 Classicut ja Bro Rocketit. Nõudmised vedamisrullile ei ole nii suured kui loopimisrullile ja olen kasutanud loopimisrulle ka järelevedamisel.
Abu Inshore 5500 Shimano Calcutta 200B
Liinid ja trossid
Ma ei näe mingit põhjust kasutada haugi püügil monofiili. Tänapäeva punutud nöörid peavad vastu peaaegu kõik kala trikid. Erijuhtumid on reeglina kalastaja enda vead (näiteks pusad viskel). Kuna punutud nöör kestab tõesti kaua, siis harrastan taaskasutust. Uued nöörid panen peale loopimisritvadele, vähekasutatud lähevad vedamisrullidele ja sealt omakorda sikutitele. See on ka hea võimalus varustuse pealt raha kokku hoida. Nööride lemmikbränd on PowerPro. Olen sellega väga rahul, seega ei ole vahetamiseks põhjust veel leidnud. Tõsi küll, viimati proovitud nöör Berkley Fireline Tracer Braid oli paljulubav. Nööri jämedused on vaheldunud 0,28-0,36 mm. Lisaks kasutan ma võimalikult pikka trossi, millega veel saab mugavalt loopida (suurte haugide püügil on kasutusel trossid, mis on 30- 50 cm pikad). Järelevedades ei neela kala lanti nii sügavale kui loopides, kuid kala võib siiski keerutada trossi mitmeid kordi ümber landi. Seega võiks kasutuses olla isegi rohkem kui poolemeetrine tross. Trossid teen ise kas 45 kg Pro Leaderist või 20 kg Optima Kevlar Steelist. Landilõksu sõlmin ühte otsa ja pöörla teise otsa. Korralik landilõks on väärt investeering - ei ole sugugi meeldiv, kui lõks järgi annab! Olen proovinud paljusid erinevaid, kuid vaid vähesed on olnud tõeliselt head.
Rami Eloranta ja tema 12,35 kg haug. Püütud detsembrikuus.
Muu vajalik
Kui kala väljavõtul kasutada kahva, peaks see olema piisavalt suur ja sügav. Kui kasutad lõuatange, siis nende lõuad peaksid olema nii head, et isegi suurem kala ei kuku otsast ära. Kehvade tangidega ainult vigastad kala ja tagajärjeks võib olla rekordhaugi äraminek. Ise katsetasin korra odavat mudelit ja loobusin nendest peale paari haugi äraminekut (nende käigus said ka nende lõuad korralikult viga). Näiteks kvaliteetsete BogaGripi tangide pea pöörleb, mille tõttu kala saab harvem viga ning lisaks on neil ka kaal küljes. Kuigi suurt haugi võib saada ka kalda pealt loopides, siis paadist püüdes suurenevad šansid oluliselt. Tasub meelde jätta, et paadiga ei tasu madalas ja läbipaistavas vees püügipaiga peale sõita. Olgugi, et haugid ise paati karta ei pruugi (muuseas, suured on kartlikumad kui väikesed), muutuvad nad siiski landi rabamisel ettevaatlikumaks.
Edu suurte haugide jahtimisel!
Allikas: ERÄ
Tõlkijad: Egert Vandel ja Henri Jaska
Kalaportaal, 2011
