showcase riba kalamehed

Tänapäeval on hoolikalt läbimõeldud ja väljatöötatud rida püügivõtteid, mille teadmine aitab kala kätte saada ja kingib ka kalamehele rahuldust ja õnnemomente. Vaatleme selles kaheosalises artiklisarjas lähemalt talvise haugipüüki võtteid.

Haugid ei kogune talveks suurtesse parvedesse. Enam-vähem igal isendil on oma territoorium, kus jahti pidada. Seda ala kaitseb iga haug erilise innuga. Haug on agressiivne, ajab teised oma territooriumilt minema ning suuremad isendid võivad ka mõne väiksema lihtsalt nahka panna. Kuid siiski jääb talvel varitsuskohti vähemaks kui suvel ja haugid kogunevad sügavike servadele ning teistesse suuremal territooriumil varjupakkuvatesse kohtadesse, kusjuures üksteisest hoiduvad nad ohutusse kaugusse. Erinevalt kogrest ja linaskist jätkab haug talvel toitumist. Järelikult haarab haug isegi südatalvel saaki, ka neid kalu, kes on tema talvitumiskohale liiga ettevaatamatult lähenenud. Ainuke vahe on selles, et haug pole talvel nii aktiivne ja seda on hästi näha tema näkkamisest. On perioode, mil haug üldse ei toitu. Sel ajal juhuslikult kättesaadud haug on kaetud väikeste kaanidega.

haugi-jaapuuk-landiga-4


Kevade algul, natuke enne jää lagunemist, tulevad haugid sügavikest välja ja suunduvad jää ja avavee piirile, samuti jõgede ja ojade suubumiskohtadesse ja õgivad ahnelt väikesi kalu. See on esimene aktiivne haugi õgimisperiood. Suvel elab haug tavaliselt sügavamal ja toituma tuleb roo äärde, muu veetaimestiku vahele ja üldse kohtadesse, kus on võimalik varjuda ning märkamatult saaki rünnata. Talvel peab aga haug mitu korda oma asukohta vahetama, kuna jää paksus ja veetaseme muutumine sunnivad saaki (ja ka haugi ennast) valima eluks vastavaid tingimusi. Niisiis tuleb algajal kalamehel endale selgeks teha, et haugi ei otsita ükskõik kust ja ükskõik mis ajal. On vajalik teada ka umbkaudseid näkkamisaegu ja kohti, kus võib seda tähnilist röövlil kohata.

Kohe, kui jää kalameest kannab, on kõige parem aeg sikutipüügiks. Esimese jääga võivad haugid passida oma saaki roostiku ääres, veetaimestikuvahelistes aukudes. Väga tihti suunduvad nad jahisaagi järel küllaltki madalasse vette. Haug on arglikum kui ahven, isegi pisem müra võib ta eemale peletada. Hea on teha sikutiga haugipüügil mitu jääauku valmis, et hiljem kala mitte eemale peletada. Augud on umbes 5-6 m kaugusel teineteisest. Alumised jääaugu ääred töödelda kas tuuraga või spetsiaalselt puuri jaoks valmistatud lisarakisega. Jääpuru eemaldada august sedavõrd, et sikuti sellest jääsupist läbi vajuks. Soovitav on jääauku veidi lund lisada. Augud võib puurida jadamisi ritta, kuid samas võib jäljendada roostiku või veetaimestiku kulgemisjoont.


haugi-jaapuuk-landiga-2


Kui viibite tihti ühel ja samal veekogul, siis on mõttekas juba lahtise veega parimad püügikohad ära märgistada. Kõige parem on põhjareljeefi määrata kunstlikult tekitatud veekogudel, kus aeg-ajalt veetaset alla lastakse. Sellisel ajal on kasulik kõik silmaga nähtu isetehtud kaardile kanda. Muudes veekogudes saab püügipaikade otsimisel edukalt kasutada kajaloodi. Kes kallist aparaati soetada ei taha, võib kasutada tavalist inertsrulli, millele on keritud vähemalt 300 m lamiili ja kanda märkmed oma kaardile. Eelnevalt kaardi peale kantud kohad võivad osutuda nii saagirikasteks, et prooviauke pole üldse vaja teha. Võib juhtuda, et selline edukas püügipiirkond on vahest vaid mõnekümne ruutmeetri suurune ja selle läheduses olevad teiste kalameeste saak on palju kehvem. Taolisest kohast kala välja püüdnud, tulevad mõne aja möödudes sinna üha uued ja uued isendid.

Tavaliselt varitseb haug oma saaki millegi varjus ja püsib väga pikka aega liikumatuna. Parimad varitsuskohad on kivide, rontide ja lihtsalt põhjareljeefi ebatasasuste varjus. Püügikohta tuleks otsida sealt, kus on väikeste kalade kogunemiskoht. Leides sügaviku ääre või koha, kus on palju vettelangenud puid ja vanu ronte veepõhjas, tuleb augud puurida nii, et need oleksid haugi varitsuskoha ning liikumisteedega vastavuses. Haug toitub ükskõik millisel ajal ööpäev läbi. Mõnikord näkkab paremini hommikul, mõnikord päeval, teinekord aga hoopis hilja õhtul. Öösiti satub haug tavaliselt unna otsa. Südatalvel on haug siiski väheaktiivne. Tema tegevus elavneb pikemalt püsivate soojade ilmadega. Isegi esimese jääga, kui ilmad muutuvad kohe väga külmaks, võib haugi neelamine pidurduda. Kui ilm soojeneb, muutub haug kohe aktiivseks.

 haugi-jaapuuk-landiga-6

 

Landi mäng ei ole midagi keerulist. Põhimõtteliselt on see sama nagu ahvenapüügil. Peab ainult meeles pidama, et järvedes ja paisudel püüdes peab landi mäng olema rahuliku ja soliidse tõstega ja üleval tuleks pidada 2-3 sekundiline paus. Jõgedes ja muidu voolavas vees püüdes võib landi töö olla agressiivsem. Haug haarab peibutist teinekord nii energiliselt, et õngeritv kalamehe käest libiseb. Tavaliselt lõpeb selline võitlus kalamehe kahjuks. Ritv peab olema küllaltki painduv, et tamiil järsu löögi tõttu ei puruneks ja kala haakimine toimuks piisavalt sujuvalt. Valmistanud ette jääaugu, laseb kalamees landil veekogu põhja vajuda. Püüda võib kahte moodi: püsti seistes (seljaga tuule poole) või istudes. Kui tamiil on ridva otsas liikumatult fikseeritud, tõstab kalamees landi ülespoole ja teeb lõpus randmega järsema nõksu. Seejärel lastakse ridvaots järsult alla nii, et lant saaks vabalt põhja langeda. Peetakse 2-3 sekundiline paus ja tegevus kordub. Tavaliselt jäetakse lant põhjast 10-15 sentimeetrit ülespoole. Kuid juhtub, et haug haarab peibutist paremini umbes 0,5 meetri kõrgusel põhjast. Hoolikalt valitud tsüklit (tõste - vabalangemine - paus) tuleb sooritada ühtlase tempoga. See ajab röövli närviliseks ja ta haarab lanti isegi täissöödud kõhuga. Landi tõstmine peab toimuma ühtlase kiirendusega. Mõnikord kasutatakse ka sellist püügimoodust, et lastakse lant põhja ja liigutatakse seda seal, tõstes lendu mudapilvekese, seejärel hakatakse lanti järjest ülespoole tõmbama aeg-ajalt kergelt raputades. Pauside vahe on 3-5 sekundit. Kui põhjareljeef lubab, siis lastakse lant langeda 1,5-2 m raadiusega - tihtipeale just selline tegevus sunnib haugi peibutist haarama.

Erinevalt spinningupüügist on sikutipüügil kasutatavate lantide valik palju väiksem. Kuid siiski peaks 5-6 tüüpi lante endaga kaasas kandma. Soovitada võib raskemaid ja kitsamaid lante, mis on valmistatud kahest erinevat värvi kokkujoodetud plaadist. Üks võiks olla hõbedane / roostevaba ja teine valgest vasest (pronks), kusjuures mõlemad peavad hästi läikima. Mõnikord võib siiski vaja minna ka matjate toonidega lanti. Lantide pikkus võiks olla 40-80 millimeetrit ja nende mäng peaks toimuma langedes küljelt küljele vajumisega. Esimese ja viimase jääga sobivad pikemad landid, südatalvel aga lühemad.

haugi-jaapuuk-landiga-5


Haaramine on tuntav kui tugev tõmme või siis sarnane landi kinnijäämisega. Võte toimub tihti landi järjekordse tõstmise alguses. See on seletatav haugi saagi tagaajamisinstinktiga. Haakimine peab toimuma kohe ja küllaltki järsult ning viivitada ei tohi. Haagitud haugi ei tasu kohe julmalt jääaugu poole tirima hakata. Tasub lasta tal natuke väsida, siis on teda kergem jääauku juhtida. Veel väsitamata kala võib just jääaugu juures rapsima hakata ja tamiili vastu jääd läbi lõigata. Üldiselt on see kõige tähtsam moment. Kui kala pea on jääaugus, on kala praktiliselt käes.

Suurematel haugidel on kombeks ennast vastu jääd suruda ja jääda augu alla risti. Siis aitab kongits, et kala ringi pöörata ja auku juhtida. Kitsast august on kala raske välja juhtida ja seepärast puistavad kogenud kalamehed augu lund täis, et haug ei ehmataks teravast valgusvihust, mis augu kaudu jää alla langeb.

Artikkel jätkub. Teises osas vaatleme unnaga haugipüüki.

haugi-jaapuuk-landiga-3
 

Algallikas: ajakiri "Fish"

Kalaportaal, 2014