Selliseid lante, millistest allpool juttu tuleb, on kaubandusest raske leida. Tegu on lantidega, mis on kokku sobitatud kunstputuka, sirpsaba, kummikala või mõne muu kunstpeibutisega.
Pikaajaline püük voobleritega tekitas idee proovida eelpool mainitud tandemit. Tihti juhtus, et kala saatis vooblerit kuni kaldani, lanti haaramata. Kõige ärritavam oli see, kui üks ja seesama kala tegi seda mitu korda.
Paljude eksperimentide tulemusena jõudsime järeldusele, et kui tavalise kolmeharulise landi konks vahetada putukaks maskeeritud kolmiku vastu, siis haaras kala seda konksu meelsasti, isegi kui voobler ise ei meeldinud. Tulemusi andsid ka konksu otsa kinnitatud silikoonklandid. Kõige paremini näkkas konksuga, mille putukas valmistati marabu sulgedest. Vette sattudes oli selle peibutise mäng isegi voobleri kõige aeglasema kerimise juures nii loomulik, et iga endast lugupidav kala haaras seda kõhklemata.
Sellise tandemi kasulikkuses võis veenduda ettevaatlike kalade nagu forelli, turva, harjuse* ja tõugja* püüdmisel, eriti aga selges vees. Muidugi peaks selliseid tandemeid peale valmistamist testima, kasvõi kodus vannis. See on vajalik õige mängu kontrollimiseks.
Sulgede lisamine kolmikkonksule
Lisapeibutisega võib varustada ka teisi landitüüpe, näiteks plekklante ja pöörlevaid. Mitmed pöörlevate lantide tootjad (näiteks Mepps ja Panther Martin) valmistavad mudeleid, mille puhul kolmikonks on juba tutiga "rõivastatud".
* need kalad on Eesti vetes keelu all
Artiklis on välja toodud vendade Šerbakovide tähelepanekud
Kalaportaal, 2015
