Sikutiga püügil kasutatakse umbes 50 cm pikkust ritva. Vanal heal ajal valmistati need ridvad ise kadakapuust, tänapäeval on aga poest saada kõikvõimalikke talipüügiritvu. Ritv peaks sikutiga püügil olema varustatud käepideme ja rulliga. Suurema diameetriga rulli on kalamehel mobiilsem kasutada, kuna sikutiga püügil tuleb õngitsemisvahendit kokku ja lahti kerides palju ringi liikuda. Rulli peale on vaja kerida ka tamiil, universaalne on tamiili läbimõõt sikutiga püügil on 0,18–0,22 mm. Suuremal osal kalameestel on ridva otsas nooguti, mis võtust märku annab. Nooguteid saab osta kalastuspoodidest, kuid kellel meeldib ise meisterdada ja leiab oma varanduse hulgast jalgratta ventiilikummi, siis noogutiks sobib ka ventiilikummi 3-4 cm pikkune jupp. Et saavutada nooguti parem nähtavus, võib selle erksate toonidega üle värvida.
Kõige tähtsamaks rakenduse osaks on lant ehk sikuti. Ahvenapüügi siku on väike, umbes 5 cm pikkune ja varustatud ühe-, kahe- või kolmeharulise konksuga, mis on landikeha küljes kas rõngaga või keti otsas. Tihti on kolmikkonks värvikuuliga. Konksud võivad olla landi keha külge ka joodetud.
Sikuti peibutuspõhimõte on järgmine: kalamehe poolt ridvaga tekitatud landi mäng seisneb landi ülespoole tõmbamises ja vabalt allalangemises. On kalamehi, kes soovivad poest ostetud sikude mängu muuta, muutes sikuti keha painet. Tavaliselt tehakse seda sabaosas, kasutades kummihaamrit (parem on mitu korda vaikselt lüüa, kui kohe ühe tugeva löögiga rikkuda landi paine). Järsult allalangeva, peaaegu ilma planeerimiseta landi puhul võib suurendada esiosa painet või vähendada sabaosa kaart. Lehena allalangeva landi puhul tuleb aga toimida vastupidi. Kogu see reguleerimine toimub landi täie varustuse juures, et rõngad ja konksud oleksid olemas.
Kui sikul on tavalised konksud, võib selges vees püügil neid ka maskeerida. Selleks kasutatakse oranži või helepunast karva, mis on peale kinnitamist silutud ja puhevile aetud.
Sikuti mängitamiseks on terve rida võtteid ja kuna lantidel on erinevad mängud, tuleb iga landi käitumist tundma õppida.
Klassikaline mäng näeb välja selline, et koputatakse paar korda vastu põhja, et soga ja muda veidi üles kergitada (see tõmbab ahvena tähelepanu) ning tehakse kohe esimene paus. Seejärel tehakse uus tõste ja uus paus jne. Paus tuleb teha pärast iga tõstet, suurem osa võttudest toimubki pausi ajal. Pausi pikkus võib erinevates oludes olla väga erinev, kuid üldreeglina on paus vähemalt nii pikk, et siku jõuaks pärast tõstet oma mängu lõpuni teha, nö algpunkti naasta ning seal seisma jääda.
On ka veel teisi mängitamisviise:
1. Sikuti lastakse põhja ja kontrollitakse, et ridvaots jääks 5-15 cm jääpinnast kõrgemale. Nüüd hakatakse lanti aeglaselt tõstma. Ühe-kahe sekundi jooksul 30-50 cm, seejärel lastakse landil järsult 25-45 cm langeda. Sedasi toimides tõuseb lant aeglaselt põhjast kõrgemale ja ärritab kala. Kui ei ole tekkinud ühtegi lööki ega võtet, siis pärast viit kuni kaheksat sellist liigutust minnakse üle tavalisele sikutamisele. Kui lööki ega näkkamist paarikümne tsükli jooksul ei toimunud, minnakse uue augu peale püüdma.
2. Landil lastakse langeda põhja nii, et nooguti ots vabaneb õrnalt pingest ja peale 2-3 sekundilist pausi hakatakse 3-5 sekundi vältel lanti õrnalt põhjas üles-alla liigutama. Seejärel tõstetakse lant samaaegselt ridvaotsa väristades 20-30 cm ülespoole. Pärast seda lastakse järsult langeda. Siis 2-5 sekundiline paus ja tsüklit korratakse 10-15 korda.
3. Madalamates, kuni 2 meetri sügavuse ja tugeva veekogupinnasega kohtades võib proovida ka vedavat meetodit. Lant lastakse jääaugu ääre poolt alla põhja peale ja seejärel lohistatakse seda natuke mööda põhja teise augu ääreni. Edasi toimitakse nii nagu teises viisis.
Ahvena võtt tundub tihtipeale lühikese tõuke või löögina. Nooguti võpatab, kaardub alla või muutub vabaks ja tõuseb. Iga sellise nooguti käitumise peale tuleks reageerida haakimisega randmest üles. Rahuliku võtu puhul võib otsas olla päris suur ahven. Kui kala on haagitud, hakatakse teda ritva ülespoole tõstes või tamiili rullile kerides veest välja tirima.
Tihti on nii, et esimese ja viimase jääga ründab ahven sikutit planeerimise või pausi alguses. See lubab kasutada lühikeste pausiga teravat mängu, mida kasutatakse ka püügil lahtises vees. Talve keskel, kui jää on paks, võib teha lühikeste amplituudidega aeglasi, sujuvaid tõuse, pausid võivad olla isegi 8-10 sekundilised.
Sikuti vee all
Haugi sikutamine on sarnane ahvena püügile. Haugi siku on veidi suurem, nii 7-10 cm pikkune. Kala õrritamisel võib kasutada lühendatud pausidega mängu. Landiga ei pea põhja puudutama. Haug haarab lanti liikumise ajal või pausi alguses. Suurtel veekogudel on haugi raske üles leida, kuid üsna tihti õnnestub haugi püüda ojade ja jõekeste veekogusse suubumise juurest.
Kohapüügil alustada sikutamist põhjast ning kiigutada lanti paar korda rahulikult ja seejärel võib teha paar kiiremat tõmbamisliigutust, et meelitada kalad landile järgi ujuma. Koha püügil on mõistlik teha pikemaid pause kui ahvena puhul - paus peaks olema umbes 8-12 sekundit. Seejuures tuleks iga 2-3 tsükli järel landiga vastu põhja koputada. Ühe koha peal tasub sikutada palju kauem kui näiteks ahvenapüügil (umbes 50-100 tsüklit). Koha võtab tavaliselt pausi ajal, tema suu on üsna kõva ja ning korraliku haakimisega jääb konks tugevalt kinni.
Sikutiga püügist (vene k.)
Kalade kogunemiskohtade otsingud õnnestuvad hästi esimese ja viimase jääga ehk siis kui väike kala hoidub veel kalda äärde. Röövkalad kogunevad saarte ümber ja koolmekohtadele väiksemaid kalu jahtima. Ahven tuleb tihtipeale kalda äärde kuni poolemeetrisesse vette. Sellisel ajal tasub kala otsida järskude kaldaaluste alt kuni 4 meetri sügavuselt. Talve keskel, 20 või 30 cm paksuse jääga, lahkub röövkala kaldaäärsetelt aladelt ja suundub sügavamale. See oleneb siiski veekogu üldisest sügavusest. On juhtunud, et 20 meetri sügavuses veekogus seisab kala 2,5 - 4 meetri kaugusel jääst, aga maimu ajab taga täitsa jää all.
Sikutamise taktika seisneb pidevas kalaparvede otsingus, mille tagajärjel puuritakse hulganisti jääauke. Sellepärast on püük lihtsam õhukese jääga ehk noore jääga (kala näkkab noore jääga üldse paremini).
Mida teha siis, kui kala ei haara lanti, vaid togib seda? Kindlasti tasub mängu muuta. Samuti võib kasutada konksu otsas maimu, kalatükikest, sääsevastset või ussi (püüdes lisasöödaga varustatud landiga, peavad ridvaliigutused olema lühikesed ja sujuvad ning paus pikem). Peale selle oleks kasulik proovida ka väiksemat lanti. Kui need variandid ei aita, siis tuleb vahetada kalastamiskohta, sest arvatavasti olete sattunud väikeste kalade parvele.
Pärast esimeste kalade veest väljatoomist tasub jälgida, kuhupoole jääaugus olev jõhv sööstab. Kui pärast mõne kala kättesaamist näkkamine lakkab, tuleks uus auk teha just selles suunas.
Sikutamine - see on pidev tempo, amplituudi ja püügivõtete otsing. Tulemusrikast katsetamist!
Algallikas: ajakiri Fish. Kasutatud on ka teisi internetimaterjale.
Kalaportaal, 2018
