Eestis on ligi 50 000 harrastuskalastajat ja suurem osa neist kasutab püüdmiseks spinningut. See püügiviis on üks noorimaid, ainult veidi üle 100 aasta vana, kuid muutunud tänapäeval harrastajate seas domineerivaks. Spinninguga püügi peamine eelis on selle lihtsus ja resultatiivsus. Olenevalt inimesest kulub spinningu käsitlemise selgeksõppimiseks paar minutit kuni pool tundi. Inimest, kes seda selgeks ei saaks, pole mina veel näinud. Spinninguga püük on küll väga aktiivne – tegevust on pidevalt –, kuid kõigile ei pruugi see sobida, sest nõuab siiski omamoodi kannatlikkust.
Oma eksistentsi jooksul on spinningupüügi olemus vähe muutunud, kuid tundmatuseni on ümber kujunenud materjalid ja tehnoloogiad, millest spinningu erinevad osad on valmistatud. See areng jätkub ja uudiseid uute lahenduste kohta võib kuulda iga aasta. Spinning koosneb rullist, ridvast, nöörist või tamiilist ja peibutisest. Odavaima komplekti võib saada paarikümne euro eest ükskõik millisest kalastuspoest ja tänapäeval isegi supermarketist või ehituspoest. Selline komplekt ei pea aga tavaliselt kaua vastu ja kui on soov rohkem kui korra kalal käia, tasuks komplekteerida veidi vastupidavam spinning.
Harrastusliku kalapüügi varustuse turg on mitme miljardi suurune ja jäme ots on selles äris Jaapani firmade käes. Neist suurimad on ka Eesti turul konkureerivad Shimano ja Daiwa. Sellise positsiooni on need firmad saavutatud innovatsiooni ja kvaliteeti panustades – märge "made in Japan" mõjub kalameestele kui vigastatud kala imiteeriv lant näljasele haugile. Pea kõik suuremad firmad valmistavad varustust erineva hinnatasemega ja nagu autodegi puhul, oskavad jaapanlased oma toodete eest väga täpset hinda küsida. See teeb varustuse valimise mõnevõrra lihtsamaks – olenevalt sellest, palju keegi on valmis raha kulutama, saab ta endale õiglase kvaliteediga varustuse.
Ritva ja rulli on mõttekas tavaliselt koos osta. Oluline on, et need omavahel sobiksid. Ridva peamine valikukriteerium on „ridva test”, mis näitab, millises kaaluvahemikus lantide loopimiseks see mõeldud on. See on märgitud ridvale numbrivahemikus, näiteks 5–25 g. Ridvaga on võimalik püüda küll kõigi lantidega, ja teoreetiliselt ka kõiki röövkalade liike, aga just selles kaaluvahemikus lendavad landid kõige kaugemale. Ridva pikkus oleneb püügiviisist. Üldiselt on paadist püüdmisel mõistlikum soetada lühem ritv ja kaldalt püügilt pikem, aga olulised on teisedki püügiviisi eripärad. Hind sõltub tavaliselt selle valmistamise materjalist ja tehnoloogiast, aga 40 euro eest saab juba päris korraliku eksemplari. Teleskoopritvasid võiks tänapäeval vältida, kui siis ainult tagavararidvaks seljakotti. Juhul kui ritv peaks katki minema, ja tavaliselt juhtub see oma lollusest, siis üle 50-euroseid ritvasid tasub veel parandada ja infot teenuse kohta saab kõigist kalastuspoodidest.
Esimeseks spinningurulliks tasuks osta nn haspelrull just selle kasutamise lihtsuse tõttu. Rullli suurus sõltub kalast, mida kavatsetakse püüda, ja ridvast, et komplekti tasakaalu punkt oleks õige koha peal. Kõigil suurematel firmadel on oma süsteem. Eestis levinumatele spinningupüügiviisidele sobivad näiteks Shimano rullid vahemikus 1000–4000, millest kõige universaalsem suurus on 2500. Sobiva rulli leiab samuti alates 40 eurost, kuid merest püüdmisel tasuks natuke rohkem raha kulutada, et rull soolasele veele veidi paremini vastu peaks.
Enamik spinningiste kasutab püügil nii nööri kui ka monofiili, millest viimast kutsutakse kõnekeeles siiani tamiiliks. See, kumba eelistada, sõltub tavaliselt püügiviisist ja kalamehe püügiharjumusest. Nööri eeliseks on selle suhteline tugevus ja jäikus – vahel on oluline täpselt tunnetada kala võttu. Monofiili eeliseks on selle suhteline odavus ja venivus – kala on lihtsam kätte saada, sest venivus annab rohkem andeks vigu, mida kalamees teha võib. Peale nööri ja monofiili on veel palju teisi uusi leiutusi, mille klassifitseerimine võtab kogenud kalamehegi pead kratsima. Kvaliteetse monofiili saab kätte kolme euro eest ja nööri 20 euro eest. Haugipüügil tuleks kindlasti kasutada trossi, et elajas oma teravate hammastega nööri läbi ei lõikaks. Teiste kaladega võib kasutada landilõksu, et erinevaid lante oleks lihtsam vahetada.
Erinevaid landitüüpe, mida spinningupüügil kasutada, on sadu. Oma olemuselt jagunevad need tavaliselt kaheks – ühed, mis imiteerivad kalasaaki ja teised, mis ärritavad kala. Osade lantide puhul on isegi raske aru saada, miks kala seda himustama peaks. Üldiselt, kala võib saada ka ukselingiga püüdes, kuid olenevalt ajast ja veekogust on mingit tüüpi lantidel oma kindlad eelised, mis saavad selgeks ainult kogemuse kaudu.
Spinningupüügil on Eestis vajalik kalastusluba, mille hind on 1 euro 24 tunniks või 20 eurot aastaks, mida on võimalik osta nii veebist kui ka SMS-iga. Kindlasti tuleks järgida ka erinevate kalaliikide alammõõte ja püügipiiranguid, mis võivad erineda olenevalt veekogust. Infot selle kohta saab nii kalastuspoodidest kui ka keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt. Arenenud riikides on harrastuspüügist tuleneva tegevuse osakaal majanduses tunduvalt suurem muust kalandusega seotud tegevuste osakaalust. Seadusi järgides on spinninguga püügil, erinevalt kutseliste kalurite püügivahendite kasutamisest, pea võimatu keskkonnale kahju teha. Kahjuks ei kajastu see arusaam veel piisavalt vastavas seadusandluses ja järelevalves.
Raiko Jäärats
Artikkel ilmus "Homme" väljaandes.
Kalaportaal, 2018
