Kas pea ees või saba ees...
Annan enda nägemuse, seega mitte absoluutse tõe. Ja see oleks: oleneb olukorrast, inimeste arvust (oled üksi või on kahvameheks keegi teine) ja kahvamehe kogemusest.
Lihtsalt ja lühidalt on probleem selles, kuidas saada kala korralikult kahva. Kala tõukab ennast sabaga ette, seega peaks teda kahva võtma eestpoolt. Aga seal takistab tamiil. Lisaks, kalal paindub paremini sabaosa. Pikem kala jääb sellisel juhul kahvast, eriti kui sellel on väike "korv", lihtsalt nii pikalt välja, et võib sipeldes kahvast välja tulla.
Siis ikkagi saba poolt? Ainult et vaja vältida seda, et kala lihtsalt nö eest ära ujub. Kunas ja kuidas kahva tõsta, et haug ilusti sisse vajuks, on samuti teoori ja praktika koostöö küsimus.
Kui kahvasuu ja kala suurus seda võimaldab, oleks parim viis (minu arvates) selline, et tõmbad aeglaselt kala kahva peale ja siis tõstad kahva üles. Arvestusega, et kahvast kahele poole üle ääre jäävad osad (pea ja saba) oleksid võrdse kaaluga. Kala vajub siis ise, nö keskelt pooleks ja kahva. Üldse on parem mitte püüda kala kahvaga vaid hoida kahva paigal ja juhtida kala selle kohale. Kahvaga vehkimine hirmutab kala ja ta võib teha veel eriti ootamatuid liigutusi.
Aga kui on nii suur kala, et seda viimast varianti ei saa kasutada? Ikkagi soovitaksin pea ees kahva juhtimist. Eeldan, et kahv on piisavalt sügav. Hoida kahva vee all ikka üsna pinna lähedal. Tõmmata haug kahva peale, aeglaselt ja rahulikult, kuni kala pea jääb veel ütleme kümme sentimeetrit kahva sisse. See tähendab, kala on kahva kohal praktiliselt kogu kahva läbimõõdus, ainult pea ees on veidike vaba ruumi. Siis kiire liigutusega teha kahvamehel korraga 3 asja ja just selles järjekorras:
1. keera kahva umbes 45 kraadise nurga alla. Nüüd ei ole haug enam kahva kohal, vaid tal on pea ees kahvavõrk.
2. tõsta kahva veidike. See tähendab pinnale lähemale, aga jumala eest mitte veest välja! Kala peab jääma vette. Tõstmine on vajalik selleks, et kui haug teeb pool- või täispöörde, oleks tal ka külgedel kahv ees.
3. järsult ja kiiresti tõmba kahv kalale peale. Selle liigutuse lõppfaasis keera kahv jälle otseks ja tõsta kõrgemale, nüüd kasvõi osaliselt veest välja.
Aga ega siis püüdjagi saa niisama vahtida. ÜHEAGSELT KAHVAMEHE 3. LIIGUTUSEGA lase tamiil täiesti lõdvaks, et see ei segaks kahva liikumist. Siin ongi oluline ajastus. Punkt 2 - "tõstmine on vajalik selleks, et kui haug teeb pool- või täispöörde..." Kui tamiil on sellel hetkel veel pingul, siis haug ei pöörle seal midagi.
Kui teete kõik nii nagu vaja, on kala käes.
Ja nüüd peamine. See on kõik teooria. Reaalses olukorras tehakse mida iganes, ja juhtub samuti mida iganes. 2 sügist tagasi võtsin niimoodi oma 9,9 kilose havi välja. Sõber tegi kõike just nii nagu ei tohi. Rabas kahvaga mitte ei oodanud, rabas saba poolt ja tõstis kala veel kohe ka veest välja. Ja ehkki kahv pooleks murdus ja pool kala kahvast väljas oli, saime ta ikkagi kätte. Nii et ära minu õpetussõnu võta puhta kullana, ehkki teoreetiliselt see nii on, vaid anna tuld ja lähene loominguliselt! Adrenaliin on see, mis meid vee äärde kihutab. Ja kui läkski kala ära, mis siis? Adreka said ju kätte
?
..Väike aga habras . Samas kõrval 3 meest tõmbasid kuhjaga linaskeid välja:) . 
