Täna sain jõest meriforelli kätte. Läksin jõekat püüdma, aga sellise arvestusega, et äkki tuleb merikat ka, viimane päev ikkagi osades jõgedes.
Jõgi oli üle-keskmise veetasemega ja suht kohvi. Esimest korda oma vobleriga katsetamise praktika jooksul panin tähele, et vobleri värvid on väga olulised. Kui seni olen vobleriga saanud just selle landiga, mille esimesena otsa olen sidunud, siis seekord oli täielik null seni kuni ahvena värvi banana otsa sidusin. Tegelikult ostsin just selle landi ja värvingu, sest see meenutas mulle enim luukaritsat.
Jõeforellid olid selle suhteliselt käidava lõigu peal kuidagi eriti ettevaatlikud ja esimest, kes otsas oli, panin tähele alles siis kui ta minema ennast rabeles. Kui
merikas
otsa tuli, siis sain kohe aru, et tegu on merikaga ja ohh sa juudas kus tegi alles sõitu. Ilmselt tegi sama palju sõitu kui nii suur (veits üle alammõõdu) meres oleks teinud, aga kerge ridva, peenikese tamiili ja piiratud mängumaaga oli see hoopis teine teema.
Hiljem oli veel kolm suurema jõeka (üks võis ka merikas olla) kontakti, aga need kas ainult togisid või sõid lanti väga ettevaatlikult. Kui ahvena-bananast lahti sain, siis lõppesid ka kontaktid.