Avasin täna sügishooaja. Njah.... :dry:
Kõigepealt paugutasin u 45 min ühes kohas, kust on varem kena kala saadud. Ei tulnud miskit. Siis panin otsa Hansen Stripperi (puna-must-valge), paar viset ja tegelane otsas. Olin ise suure kivi peal ja pidin kala kätte saamiseks sealt efektselt alla saama. Aga ei saanud. Selle kivilt laskumise käigus läks ka kala. Kahjuks isegi ei näinud, kui suur ta oli.
Kuna jäin linnast ärasõiduga üsna hiljaks, siis oli püügiaega väga vähe. Liikusin siis peaaegu jooksusammul järgmisesse magusasse kohta (nii 1,5 km kaugusel). Kuna olin selgelt soojade riietega üle pingutanud, siis olin kohale jõudes riided läbi higistanud. Loopisin seal nii 30 min ja siis panin sama tempoga tagasi samasse kohta, kus kala enne otsas oli. Päris hea spordipäev oli. Kohale jõudes oli juba peaaegu pime.
Panin Aapua landi otsa (sest olin Stripperi kolmikul ühe haru ära murdnud) ja nii umbes viienda viskega oli lant totaalselt kinni. Kirusin seal vaikselt - egas väärt lanti ei saa ju põhja jätta. Ja läksin siis lolli peaga pimedas seda päästma. Mõtlesin, et ei tohiks olla väga sügav. Eksisin. Päästeoperatsiooni lõpetasin ujudes ja landita :blush:
Kõndisin tagasi autoni. Kuna kahlakad olid vett täis, siis oli kumbki jalg ca 10 kg võrra raskem. Liikusin seal nagu kuradi joodik :woohoo:
Üldiselt õppisin sellest loost nii palju, et enam sügavasse vette lanti päästma ei lähe (eriti pimedas), sest kui kahlakad vett täis lähevad, siis pikalt ei uju. Ma ei taha teada, mis võib juhtuda siis, kui näiteks paadist kahlakatega ülepea vette kukud..
Tegelikult oli ikka päris mõnus õhtu, merikapüük on lahe