Jõeforell vol. 4

Kirjutasin selle ka kalale.ee foorumisse:
Nägin eile kokku kolmel jõel igasuguses suuruses forelle, pisemgi heli või liigutus ajas nad minema.. landi vette sulpsamine oli juba neile liig. Isegi landi mööda ujumine pani nad mitte lanti ründama, vaid põgenema... proovi sa siis sedasi kala kätte saada

Lootes siit aga saada asjalikumaid vastuseid, siis küsiksin: kas forell on sellise käitumisega pidevalt või on lähenev kudeaeg nende käitumist mingil määral muutnud? Praktiliselt lootusetu oli kala kätte saada, kuigi näha oli teda palju ning isegi suuri. Mainin ära, et olen algaja ning mõõdus jõeforelli pole kätte saanudki, merikat aga küll

Esimesi kudejaid on oodata umbes kuu aja pärast ja praegu see kala käitumist veel ei mõjuta. Meie jõed on selleks liiga lühikesed, et forell peaks varakult kuderändeks valmistuma. Forell ongi häirimise suhtes tundlik kala ja midagi kahtlast tajudes põgeneb. Ka toitumise suhtes pole ta pidevalt aktiivne ja sellisel puhul vahel aitab võimalikult väikese peibutise kasutamine.

Olen ka ise viimastel päikeselistel päevadel seda käitumist kogenud. Minu arvamus on, et kui SINA juba forelli näed, siis on sind ennast juba ammu märgatud ja kala fookus kaobki söögilt ära. Pilves ilmaga on olukord märksa parem. Ja kui õrnalt tibutab, et vesi virvendab - siis on parimatest parim päev Kahjuks sellel hooajal päikest ikka väga palju olnud.

Muidugi on asi kinni ka päevas, kui ikka kala keset jõge ja toitumise peal, siis on teda palju lihtsam tabada. Praegu ongi kuidagi nigel võtt olnud kaladel. Olen mõned mõõdukalad trehvanud aga need sellised veidrad olnud. Peenikesed, ilma marja ja niisata tegelased...

Eks harjutamine teeb meistriks ja see vaikne samm hakkab ajaga tekkima, võimalusel soovitan kahlata ja visked teha jõest võimalikult kaugel olles.

Kahlata ma nendes jõgedes ei julenud kuna juba kalda ääred olid nii mudased, et sõber pidid mudast välja kiskuma... ise oleks veidi keeruliseks võibolla isegi läinud, ühesõnaga ei hakanud katsetama ja pikalt mässama. Mida kauem mudas kükitad seda keerulisem on välja saada. Kohati oli jõgi liiga sügav kah, põhi kindlasti ka vajuv.

Päike on tõesti üks kindel faktor, millest ma aru sain... ühe korra tegelikult kuskilt kargas isegi enam-vähem suur forell landi liikumist nähes välja, ning siis kohe mind nähas otsa ringi keeras. Kükitas vilus ja kui päikese valguse kätte sai, nägin teda ja tema mind. Eks see adrenaliin möllab ka korralikult kui kala näed ja siis kipun rapsima tulemus see, et lant puu otsas ja kala ammu kuskil kaugel minu toimetamise peale

Aga ma üldse ei põe, sest kohad on ju tegelikult teada, nüüd edaspidi on niiöelda vormistamise küsimus. Olid ka ajad, kus ei teadnud absoluutselt kust jõest võiks üldse proovida jne. Mu enda koostatud jõgede nimistust on need kolm jõge alles esimesed, mida proovisin, järgmiseks hooajaks avastamist küll ja palju

Ma sain esimene hooaeg üskikud mõõdus forellid kätte. Täpsemalt öeldes, ainult kaks ja needki olid napilt mõõdus. Ma arvan, et peamine põhjus sellise tulemuse puhuks oli see, et ma püüdsin kaldalt ja ma ei kujutanud ette, et tegutsema peab veel ettevaatlikumalt. Ebatäpsed visked ja landikadu muidugi süvendas stressi, mis minetas omakorda veelgi ettevaatust. Vees kahlates minu hinnangul nii ettevaatlik olema ei pea, mitte et see ka kahjuks tuleks. Lisaks on vees olles oluliselt rohkem viskekohti ja enamus lante saab kätte. Suurem osa forellijõgedest on siiski kõva põhjaga, isegi siis kui kaldaääred on mudased. Need on ikkagi üksikud lõigud suuremate jõgede juures, kus kahlamine ei tule kõneallagi. Omaette teema on selge ilm või siis täpsemalt öeldes stabiilselt kõrge õhurõhk, mil kala näitabki landi vastu vähest huvi ülesse.

Korra jõuan veel see aasta jõeforelli püüdma ja peamine eesmärk saab olema fluorocarbonit testida.

selle hooaja esimene ja vist ka viimane kotikala. pool suve on saanud erinevaid lõike haugist puhastatud et forellil oleks rohkem ruumi ja lõpuks väike preemia. see kala lõi üle ka eelmise aasta ainukese koti forelli mis oli 46cm 1,2kg.
L- 52cm, kaal- 1,58 kg.