Käisin täna kõigepealt ühe oja ääres. Rõõm oli oja äärde jõudes suur, sest ühtegi jälge ees polnud. Vesi oli kahjuks aga suhteliselt madal ja sogane. Korra käis üks kala leechi peletamas, aga neelamise vastu huvi ei tundnud. Võtsin seekord aja maha ja proovisin ülivaikselt liikuda, veel vaiksemini kui tavaliselt, juhuslikult läksin vastutuult ka. Korraga märkasin jões üsna värskeid kahlamise jälgi, Mõtlesin, et kuidas see kalamees nii sügavale sellise koha peal on vajunud ja miks ma alguses ta jälgi ei näinud, ega kohta kus ta vette tuli. Mõtlesin veel, et miks ta sellise koha peal on ojas kõndinud, kus alatasa kummardama peaks. Protsessor hakkas ilmselt õige vastuseni jõudma, kui korraga läks vastaskalda ääres vaarikatihnikus hulluks ragistamiseks ja keegi jooksis minema. Seekord nägin selgelt, et tegu oli karuga, uskumatult kiiresti jooksis. aga veidi kaugemal jäi ragistamine järgi. Otsest hirmu ei olnud, aga puudus ka tahtmine edasi minna. Läksin teise jõe äärde.
Teise jõe ääres oli plaan suurt kala püüda, võtsin merika ridva ja ketta, aga jõe äärde jõudes selgus, et eilne vihm oli nagu nohu olnud ja veetase oli täiega maas veel, mis tähendab, et merekala sinna veel kindlasti jõudnud ei olnud, eelmine aasta samal ajal oli juba kuulda selle koha peal merekalast. Üllatusin, et 2,7se ridva ja 0,25 tamiiliga ei olegi nii võimatu visata - pea sama hästi viskasin, kõige väiksemaid lante muidugi ei proovinud. Võtsin ka ühe 40+ kala kotti, aga sellise varustusega sellise kala väsitamisel ei tekkinud isegi korralikku adrenaliini. Üldiselt kala täna pigem peletas lanti.