Kui need päevad pikenemist jätkavad, siis tuleb kuidagi päevi poolitama hakata, sest jubedalt on väsitanud viimased käigud. Hommikust õhtuni püügipäev on vähe paremas füüsilises vormis meestele vist.
Aga see polnud põhjus, mis siia veel kirjutama tulin. Tahtsin muljetada oma suuremat sorti äpardusest, mis täna minuga keskpäeval juhuts.
Nimelt olin hommikul varavalges juba platsis ja alustasin püüki. Kuna viimasel ajal on palju räägitud leechiga püügist ja selle edust, siis sai eile nõuks võetud, et muud täna otsa ei seo ja püüan ainult leechiga. Sai siis mitu head kilomeetrit jõeäärt maha trambitud ja selle aja peale hakkas ka see mängitamine juba selgeks saama. vähemalt mulle tundus sedasi, sest minule väga meeldis see, mida leech vees tegi. Kahjuks kalad nii ei arvanud, sest mitte aiuski soomuseline ei tulnud mu vinget mängitamisstiili uudistama. Jäin siiski endale kindlaks ja jätkasin leechiga, kuni ühe lagedama koha peal mingi müstiline tuulepuhang, täpselt poole viske pealt, lennutas mu leechi vastaskaldasse otse suure puu juurtesse. No ja sinna mu ainus leech ka minust maha jäigi. Mõtlesin, et mis seal ikka, ju siis polnud loodud mul sellega kala saada, ikkagi leitud asi ju. Vanaisagi tihtipeale rääkis, et võõras vara ei tee kunagi õnnelikuks.
Sidusin otsa siis oma vana hea are voobleri, millega ennem mõned mõõdukaladki saanud ja ei läinudki kaua mööda, vast jõudsin teha 3-4 viset, kui otsa kargas selline tegelane:
Ossamait, kus alles tegi madinat. Hüppas mitu korda üleni veest välja, siis otsustas lihtsalt minema ujuda, kuid kuidagi sain jälle ta lähemale, seejärel ujus ta mingi roika alt läbi, nii et ma mõtlesin, et nüüd lahkub koos landiga. Mingil imekombel, tuli ta sealt ise välja ja tants hakkas otsast peale. Minu õnneks oli kallas selle koha peal lauge ja mingi aja tagant tundus kala kuidagi taltsam olevat ja ma sikutasin ta otse kaldamudasse, millepeale tema veel viimase vonke tegi ning misjärel tamiil purunes. See hetk jääb vist eluks ajaks meelde, ma vist tardusn küll murdosa sekundiks, enne kui sinna mudasse talle järgi hüppasin aga tundus, nagu oleks seal pool tundi vahtinud ja mõelnud, kas ikka on arukas seda teha. Noh tagantjärgi võin väita, et oli küll arukas, sest kätte ma ta sain!!! Mis sellest, et pärast tuli nii ennast, kui riideid külmas vees pesta.
Pikkus koos sabaga 54cm ja kaalu 1670gr. See siis ka minu uus rekord ja äpardus missugune, sest ilmselt sai latt nüüd küll liiga kõrgele kergitatud.
Hiljem sai veel mitu kala vabastatud, olid küll mõõdus aga minu jaoks tänaseks piisas. Edasi püüdsin vaid seetõttu, et näha, mida jõgi edasi teeb ja kas kalu seal elab, kuna enda jaoks uue jõega tegu.
Üks pilt veel kodus ka tehtud, kus kala juba fileenoa alt läbi käinud.
