Ehk sobib siia teemasse aga võib ka spinna teemas see post olla
Otsustasin impulsiivselt piiluda jõele, kas ühepäevikut juba toimetab, või on kõik Svennu hoovis. Viimastel kordadel on olnud kombeks, et ilma ei vaata. See taktika on päris häid tulemusi toonud ja ülemõtlemist vältinud. Nii ma siis tuiskasin teele, c 100km sihtkohta. Teepeal vaatasin, et puud kuidagi kahtlaselt õõtsuvad. Ehk sihtkohas metsade vahel vähe rahulikum.
Kohale jõudes painutas tuul sama mehiselt puid ja ma kratsisin kukalt, mis ma selle lennukaga peale hakkan. Vaatasin pagassis ringi ja õnneks oli fenwick ka kaasas koos rulliga. Aga ma ei olnud seda nii pikka aega kasutanud, et landikarp oli kuskil mujal. Tagasi ka ei hakka sõitma, küll hakkama saad. Sidusin siis lendõnge putuka oliivikarva wolly buggeri spinna külge, õnneks oli kotis tinakarp. Panin 1g tinakuuli putukale ette ja leech saigi valmis.
Peab kohe mainima, et visketäpsis pole ikka see, mis õige leechiga. Kui sinna nüüd tugev tuul ka juurde panna, siis oli päris huvitavaid viskeid, kus pidin kõvasti jõest mööda viskama, et putukas ikka jõkke kukuks. Kõige selle teistmoodi püügi juures süstis optimismi kohe esimene kurv, kus peale teist viset kena kala korra otsagi jäi ja siis vabanes. Kala ennast ei näinud aga tunda oli, et tugevaid võnkeid. Kohati oli isegi spinna jaoks nii vali tuul, et istusin kapuuts peas ning ootasin sobivat viskehetke + õige matemaatika, kuhu visata. Sadas vihma ja kohati ka rahet, käed isegi tiba külmetasid - ikkagi juunikuu
Õnneks tundus, et kaladele on selline ilm meeltmööda ja nii ma sain kokku 3h peale 8 kala kaldale, millest pooled olid mõõdus. Kuid ükski neist ei vastanud minu L40+ standardile siis läksid tagasi.
Kui olin selle lõigu lõpuni püüdnud siis näris mõttes see esimene kena tundmatu seal veeall. Otsustasin tagasi algusesse liikuda ja sidusin nüüd valge woolly külge ja lisasin uuesti tinakuuli.
Paari viset ja tugev tõmme koos sidurikärinaga. Tundus, et värvivahetusest ja aja möödumisest oli kasu. Kala ei tahtnud kuidagi pinda tulla. Lõpuks sõitis ennast taimestiku kinni ja nägin korraliku põrsast, putukas suunurgas. Kuidagi pika pusimise peale sain ta uuesti vabasse vette ja tema jätkas sööstudega. Viimase sööstuga sõitis minu suunas praktiliselt veest välja kalda muda peale, mul tamiil lõtvus, põrsas pööras end poris ühele ja teisele poole. Nägin kuidas valge putukas suunurgast lahti tuli ja kala sai suuna oma peidupaiga poole. Oli see vast vägev adrekapauk kehva ilma krooniks.
Mõtlesin, et ehk on keegi veel seal augus ennast peitmas, paar viset ja uuesti tugevad tõmbed - kuigi laisemad. Sain ta kohe ka pinda - haug. Sikutasin ta kohe kaldapoole, et teravad hambad tamiili katki ei teeks. Nagu kaldasse sain, läkski tamiil katki, hüppasin jalgadega mudasse ja sain haugi kätevahele. Valge kangelane haugi käest päästetud, lasin ka haugi peale mõõtmist tagasi L47. Ju nad saavad omavahel seal kenasti hakkama ja peidupaigad jagatud.
Autosse jõudes oli vihmahoo ajal temp +3 kraadi. Ühepäevikutest polnud märkigi vähemalt sellel jõelõigul. Päris vägev 1 juuni!
