Jõeforelli hooaeg 2015

Tervist,

Kahjuks pole tükil ajal mahti saanud siia midagi lisada, kuid lõpuks võtsin ennast kokku. Viskan paar pilti forellidest karude ja puukide vahele Pikka juttu nagu tavaliselt ei tee sest kalad pole väga värskelt püütud vaid hooaja jooksul erinevatel aegadel ja emotsiooni kui sellist ei suudaks tõenäoliselt koos eriskummaliste seikadega piisavalt mahlaselt edasi anda!




Sai käidud lõunas ööpüüki proovimas, õhtul vahetult ennem pimedaks minekut kotikala kätte sain, sellest kahjuks pilti mul pole. Kuid mõned tunnid autos ja esimese valgusega tagasi jõel. Kui päikseke pilve tagant välja tuli ja maad vaikselt soojendama hakkas siis ülal olev kala rondi alt välja kargas ja siin kirjutades meenub mulle juba rohkem. Vise läks pisut pikaks ja viskasin landi kurvi välisküljel kasvava kõrgema kalda peal oleva rohu sisse, õnneks lant kinni ei jäänud ja vaikse tõmbega lant kukkus vette vahetult rondi ette ja paar vändapööret ning rondi all oli keegi kodus, pikk sööst järgi ja käes ta oligi.




Käisin siis vanu aegu meenutamas ja külastasin unarusse jäänud kohta. Kohe kui püüki alustasin siis pika sirge jõelõigu lõpus kala näitas, et on kodus ja ühe "saarekese" kõrval ennast pinnas näitamas käis, jätsin siis koha meelde ja püüdsin rahulikult selle kohani, täpne vise saarekese kõrvale, kohe kala taga ja kätte ma ta sain.




Kala on mingi hetk kellegi käest vitsu saanud, sabal kolmnurkne sisselõige, lausa tükk oli sealt puudu!




Pole kõige parem pilt ja pildil tundub kala kuidagi väga pikk ja peenike, kuid tegelikult päris nii ta ei olnud. L43, 900g, suht klassikalist mõõtu.
Pommitasin siis mina mahalangenud puu taga olevat sügavamat ja kiirevoolulisemat kohta, mõned visked ja täielik vaikus, liikusin paar sammu edasi ja proovisin veel. Lant hakkas jõudma juba minuni kui toimus midagi väga kummalist, mina ise sain sellest aru nii, kuid pole selles päris kindel Lant oli paari meetri kaugusel mu jalgadest, nägin silmanurgast, kuidas pikki jõge üks torpeedo üli kaugelt kihutas landile järele ja kohe sakutas lanti päris korralikult, peale sakutust lendas lant veest välja ja maandus poolteist meetrit eemal, maandumise hetkel tundsin juba uuesti tugevat sakutust ja siis juba hakkasid sööstud, siduri timmimine ja kõik muu klassikaline ja mõne hetke pärast käes ta oligi.

Lõpuks vana võlg hingelt ära :woohoo:

Jõudu veel viimasteks ponnistusteks!

Hei!

Pole ka ammu siia miskit kirja pannud. Ausaltöeldes pole ka põhjust olnud, sest käike on sellel hooajal ikka naeruväärselt vähe olnud. Enne kui teiga oma kolmapäevast "õnnestunud" käiku jagama hakkan, siis selle karu ja puuotsa ronimise kohta olen mina jahimeeste suust niipalju kuulnud, et täiskasvanud karu puuotsa ikka ei roni küll.

Plaan oli hommikul varavalges püüki alustada, aga õhtuse väsimuse tulemusena läks käiku hoopis plaan B ning jõele jõudsin kuskil päeval ühe paiku. Terve tee jõeäärde sõites sadas vihma ja ilm tundus idekas, aga kui ma kohal olin ja riided vahetatud sain ning sammud jõe poole suunasin, jäi vihm järgi ja hakkas ühe rohkem päikest näitama. Nojah, mis seal ikka, pikk maa sai ju maha sõidetud ja egas koju tagasi minna saa - ikka püüdma!
Püüki alustades oli veel lootust, et võib isegi kotikala saada, aga mida aeg edasi, seda rohkem päike pilve tagant sillerdas ja kõik need ilusad käänakud/kolliaugud jäid vaikseks. Okei... etteruttavalt võin ära mainida, et kahjuks seda kala, mida ma püüdma tulin, ma ei saanud, aga kotikala sain ikkagi!

Ühest asjast on muidugi rohkem kahju. Nimelt, olin ühe käänaku äärel ja ees oli pikk sirge. Tahtsin mina siis võimalikult pika viske sinna sirgele teha, aga lant jäi selja taga oleva põõsa külge kinni ning PRAKS, ritv pooleks.. Amatöör!



Umbes pool maad planeeritust oli püütud ja kohe kuidagi ei tahtnud püüki pooleli jätta. Võtsin taskunoa ja saagisin murdunud kohast väike jupi ära, et kaks juppi üksteise sisse istuks ja enam-vähem edasi püüda saaks. Mõeldud-tehtud ja püük läks edasi.

Vahepeal käis väike forellibeebi otsas, kes sai veest välja võtmata vabastatud. No mingeid togimisi oli veel, aga aru küll ei saanud, et tegu kollidega oleks olnud. Olin siis jällegi ühe potensiaalse augu juures, kust võinuks lõpuks forelligi tulla, aga ei, hoopis kenake haugipoisu tuli rahmaki otsa. L55 1160g havi - päris visa vennike oli ja küttis augu põhjas ringi nagu forell. Peategelasest pilt kah.



Kõhus olid luukaritsad?



Egas midagi, haug läks kotti ja püüdsin edasi. Ongi hea rasvavaene kala, ei kasvata paaki ega midagi.. :lol:

Järgmise sündumuse kohta võib vist kokkuvõttes öelda: "ega õnnestus ei hüüa tulles".
Nimelt olin siis ühel sirgemal lõigul, kus minupoolse kalda ääres oli hein ja hea heite tegemiseks oli vaja vette ronida - mõeldud, tehtud. Olin juba mitu viset teinud ja mõtlesin nüüd veest välja ronida ning edasi liikuda, aga nagu ikka forksiniredel on kalda ääred suhteliselt mudased tihtipeale. Jalad olid põlvest allapoole mudas (see ju tavaline) ja kuna koht oli läbi loobitud, siis automaadselt keerasin ringi, et kaldale ronida, aga samal ajal kui kehaga keerasin, ei liikunud jalad paigast ning keerasin oma enda keha jõuga põlve sidemesse rebendi. Oi, see oli valus, aga samas käis kõik nii kiirelt, et ei olnudki võimalik midagi päästa. Ronisin kaldale ja kohe sai selgeks, et sellele jalale väga toetada ei saa. Umbes 10 minutit vedelesin kõrge heina sees kaldal ja mõtlesin, et mis teeks kui tõesti kõndida ei saagi.. Suht ära ehmatas ikka. Õnneks sain jalad alla ja kuidagi lonkasin mööda jõge edasi, sest otsemat teedpidi auto poole minek oli suhteliselt võimatu - ees oli võsa, hein ja ilmselt nende sees ka kopra kanalid. Natuke lonikisn kaldal ja siis mõtlesin, et ehk on vees natuke kergem kõndida. Nii oligi, kõndisin vees kalda äärtmööda edasi (umbes 100m oli veel püüda ja tuligi otsetee, mis viis läbi metsa autoni) ja tegin ka mõned visked. Isegi üks forell togis lanti, aga otsa ei jäänud kahjuks.
Peagi olin nö viimase augu juures, kus veel paar viset tegin. Plaksti, jälle haug otsas. Täpselt L45 - kotti! Senikaua kui seda viimast hauginolki puhastasin vajusin jälle kaldaääres vees natuke mudasse ning pärast kala puhastamist pidin jalga vähe kõvemini tõmbama, mispeale lõi jälle põlve korraliku valu sisse.
Õnneks oli küll püük läbi, aga autoni oli läbi metsa umbes 2km kõndida, mis oli ikka päris korralik katsumus, kui jalg eriti ei kanna.
Õnnetus ei hüüa tulles ja oleks võinud ka hullemini minna, aga minu arust see näitab selgelt ära, et ikkagi üksi käimine on suhteliselt risky business.

Tänaseks on haiglas käidud ja jalg on lahases ning minu jaoks on hooaeg läbi.



Loodetavasti saab lõhehooajaks kenasti terveks, seniks aga teile kõigile edu ja kala kotti!

Uskumatu tõesti,et ise oma jala otsast ära käänad.Aga mis täpne diagnoos on muidu,mis sideme rebend ja kas täielik vüi osaline?

scuba wrote: Uskumatu tõesti,et ise oma jala otsast ära käänad.Aga mis täpne diagnoos on muidu,mis sideme rebend ja kas täielik vüi osaline?

Haiglast väljastatud paberil on diagnoosiks märgitud: "Põlve (pindluumise, sääreluumise) kollateriaalsideme distorsi", aga muidu doktoriga suheldes öeldi mulle, et põlves on osaline sideme rebend.

Distorsioon peaks pöördumist või väändumist tähendama.Valu oli siis ilmselt põlve välisküljel.Igal juhul,kui oleks täielik rebend,oleks lõikuse teema.Loodame,et see rebend oli just väiksemaosaline,siis tulevikus ei tohiks segada.Aga igasugu järsemate liigutustega ole ettevaatlik esialgu.

Omal on kogemus põlve meniski rebendiga, mille sain trennis jalgpalli mängides. Mul siis oli selline tore asi, et põlve liigest toetavad/hoidvad sidemed ei hoidnud enam just kõige paremini asju paigal ja igal sammul oli selline tunne, et miski tahab oma liigese august välja tulla. Õnneks ei olnud venitus nii hull, et oleks pidanud opile minema, kuid siiani valede liigutustega annab tunda, kuigi on möödas juba 3 aastat. Kindlasti anna põlvele palju rahu ja kasuta peale lahast veel kindlasti põlve ortoosi.