Jõeforelli hooaeg 2017

Sai ka lõpuks üks kala ära võetud. Ei saa öelda, et poleks see aasta nagu käinud aga võibolla ei võtnud asja nii hingega või hakkab algaja õnn otsa saama.
Üks taun ütles mulle 2 aastat tagasi, et selles jões ei ole punast. Taun ise punast ei olnud kunagi püüdnud ja ega ta vist ei hakka kunagi püüdma ka.
Igatahes jõgi on üsna lähedal mulle. Esimene ja ainuke käik kui antud jõele umbes 2 aastat tagasi sai mindud, oli nulliring aga märgid olid kõik olemas, et õige kala on sees. Jõe ääres ei viibinud isegi 2 tundi kuna ajast oli veidi vajaka.
2 esimest vähemalt mõõdukala läksid otsast minema arvatavasti nüride konksude tõttu. Siis panin samasuguse kasutamata landi ja siis minema ei pääsenud.



L42 780G

Pole üle pika aja midagi siia kirjutanud hoolimata sellest, et forellipüügiga ikka tegelen. Enne pildil oleva kala saamist 40cm tuuris kalu mõned saanud. Tuli tahtmine ka pimedamal ajal püük ära teha ja ei pidanud otsust kahetsema. Konkreetne tegelane vajus landi otsa vastaskaldas asuva kausi jõe keskosas asuva augu ja rohuääre alt ning kukkus ainult keerutama. Ise ridval parajat pinget hoides meelitasin keerutaja üle rohuparga enda poole, kus siis lasin keerutamised ära teha ning lõpuks haarasin lõpuste tagant kinni ja tõstsin kaldale. Landi alumine kolmik oli alalõuas kinni ja paar tiiru paela oli lõpusekaare taha kinni keerutanud. L: 48cm; Kaal: 1.32kg. Tegemist oli emasega.

Enne õhtut tõmbus taevas pilve ja hakkas tibutama paljulubavat forellivihma. Ajasin murutraktori kuuri ja tõstsin kalapüügivarustuse autosse. Juba esimeste visete järel oli selge, et kala on aktiivne, landi ümber oli tunda ja näha liikumist. Varsti olin suurema rohust piiratud bassein juures, just sellises kohas, mida peaks valitsema tõsisem peremees. See mõte oli alles peas pooleli, kui lant maandus ja forell ründas. Otsas! Koll!? Rapsis jõuliselt, keeras külge ja siis sööstis minu poole tihedasse rohtu. Hoidsin tamiili pinges ja hakkasin heina harutama, aga kätte sain üksnes landi. Vandusin kurja ja olin väga pettunud. Järgmises kenas viskekohas oli 20 sentimeetrit veepinna all peenike puutüvi. Kala rabas selle taga, aga õnneks suutsin ta sama hooga üle rondi sikutada, ja tants algas. Lõpuks sain tal turjast kinni ja tõstsin kaldale (L44, 965 g). Nii suur ei olnud kui see eelmine, aga tuju tõusis tublisti. Veidi maad eemal veidi väiksem otsas. See viskas küünlaid ja rabeles lahti. Järgmises vaba veega kohas sidusin otsa hõbedase halli sabaga viguri, mis sai naljaviluks tehtud, kui samasuguseid musti kulleseid valmistasin. Esimese viskega oli 40+ kala otsas. Kerisin ta lähemale ja lasin sidurit järgi, et ta plehku ei saaks, aga kus see hakkas siis peaga lõhkuma. Ja kiskuski konksu moka otsast lahti. Sama landiga sain 30+ forelli, tagasipüügil järgmise nublakaga veel ühe. Kõik see toimus kilomeetrisel lõigul, kus muidu harva suurt kala kohtab. Kogenud forellide kogu põgenemisrepertuaar sai ära nähtud. Vesi oli üllatavalt kõrge, ja forellidele see meeldis, ilmselt on koprad kuskile tammi ehitanud. Pildil on vigurid, mida kalad himustasid.

STF wrote: Pildil on vigurid, mida kalad himustasid.

Näib nagu keegi oleks vanaema ehtekarbi kallal käinud ägedad!

Tõsi ta on, asi algas läinud aastal abikaasa ehtekarbist, võimalik, et seal oli ka mõni vanaema kee. Kaladele nad meeldivad. Selle kinnituseks üks eilne ülesvõte.

Juba Dostojevski teadis, et mõrtsuk läheb kuriteopaika tagasi. Nii ka mina. Kõigepealt naasin sinna, kus üleeile kala võttis, kopratammi taha. Tammi ees laius rohusaar, saarekese peal kuus kena pardipoega. Sättisin end viskele, kui saare alt ujus minu poole ebaharilikult suur ja jäme forell... Rsk, part!!! Eelmine aasta põhjustas sarnase ehmatuse üks kobras, keda ma hetkeks pidasin rekordforelliks, Eesti rekordiks vähemalt. Seejäral naasin eilsesse püügipaika. Lahti pääsenud kollid end ei ilmutanud. Vaid paar õrna landisikutamist. Alles lõigu lõpus oli kala julgem. Üks sööstis rohusaare alt landi poole, sama hooga viskus veest välja, tegi efektse salto ja lennutas nublaka kõrge kaarega kaldale. Sekundikümnendik püügimõnu, aga milline kümnendik! Järgmine kala reetis end pinnal käimisega. Sain nublaka õigesse kohta heidetud, ja edasine on näha juba pildilt.

Eile kogesin esmakordselt väga kummalist käitumist kalade poolt ja seda nii õhtuhämaruses, kui pimedas.
Kalad hüppasid pidevalt täispikkuses veest välja, aga mitte nagu ühepäevikuajal, mil toituv kala teeb kerge mulkatuse pinnas. Kui need kohad landiga üle kammisin, ei järgnenud mingit reaktsiooni.

Kas võib olla, et jões vesi liiga soe (sest vesi oli ikka megasoe võrreldes meie allikaliste jõgedega) ja õhk jahedam ning kalad jahutavad ennast? Väljas oli ehk mingi 12 kraadi, aga usun, et vesi oli palju soojem.
Võimalik, et see tavaline asi, aga ma nägin sellist pulli esmakordselt ja väga imelik, et mitte ükski nendest kaladest ei tundnud landi vastu vähimatki huvi... :whistle: