Meriforell

hmm... kui ma kuus aastat nullitaksin, siis ilmselt abikaasal tekiks küll oma arvamine, mis "kala" püüdmas käiakse...

Käisin eile. Puhus põhjatuul, mis gurude sõnul peaks hea olema. Mere ääres oli aga puhta torm ja meetrised lained, kuigi mandril näitas umbes 4 m/s. Kuna merikapüügi kogemust on vaid paari nädala jagu, siis ei oska öelda, kas mere ääres on alati põhja tuulega nii. Kala ei näinud ja ei olnud sellist tunnet ka, et ta kalda lähedal võiks sellise ilmaga olla.

Täna seevastu oli pea täiesti tuulevaikne, aga otsustasin kogemuse saamise eesmärgil õhtul ikkagi tunniks minna. Meri oli peegelsile ja äärmiselt madal ning selge veega. Veidi ikkagi piitsutasin merd, aga tulemust ei olnud. Ootasin pimedat, sest olin lugenud, et selliste tingimuste juures hakkab forell sööma peale päikese loojumist. Aga tulemust ei olnud ka pimedas ja hakkasin viimast viset tegema. Tavaliselt läheb viimane vise alati metsa, sest püüan liiga palju. Seegi kord keskendusin liiga palju viske kaugusele ja lasin tamiili liiga hilja lahti. Raske lant sulpsatas kogu viskejõuga u 15 meetri kaugusele vette. Kiiresti-kiiresti hakkasin välja kerima kui tundsin, et kinni jäi ikkagi. Enne kui ma midagi mõelda suutsin nägin forellipoissi küünalt viskamas vee peal. Ja veel teist korda ja siis pani minema. Mälestuseks jättis poole oma mokast mu landi külge.

Rohkem ei midagi, kuigi proovisin veel teisigi kohti. Pimedaks väga ei läinudki, sest täiskuu säras väga madalal pilvitus taevas mere kohal. Uskumatult ilus oli ja olekski ennast mere äärde unustanud, ainult et rõvedalt külm hakkas ja pidin koju minema. Kuidagi liiga kiiresti tuleb see talv peale.

Huvitav lõhepüügi video aastast 1935. Tegevuskoht Keila jõgi, siis kui tohtis veel püüda sealt.

Päris lahe film oli raikoj-lt. Tänud!

Ise käisin eile oma kohustuslikul nädalavahetuse tripil. Vesi ikka jubedalt maas, samas oli võimalus jalutada ühe kivivare peale. Normaalse veeseisuga on see vare täpselt viskeulatuses, nägin nüüd ära, kus on väga adrune, kus on liivased augud ja kus on kena süvik erinevate kivikogumite vahel. Jälle targem!

Tulemuseks oli siis 2 hõbedast kala. Üks võis olla nii 45 senti kui veidike venitada, teine aga heal juhul 40. Õnneks olid mõlemad otsas ilusti ja vabastada sai neid ilma vigastusteta. Nii et ootan nendega kohtumist järgmisel sügisel. Kasutasin seekord ise lillaka kirjaga lanti.

Suutsin ennast lõpuks nii kaugele viia, et tegin ühe pildi kah ära. Need siis raskemad mudelid, 25 ja 35 grammi.

Sul need landid ikka kohe väga head välja näevad! Need mis ma su käest soetasin pole veel kahjuks minu käe all vett näinud:( Loodan et ehk see nädalavahetus pääseb vee äärde.