Merika püügist ei tea mina mitte mõmmigi. Olen küll elu jooksul paar korda käind aga pole kala isegi mitte näinud.
Merest haugi olen püüdnud küll. On juhtunud et olen isegi mõne eluka kätte saanud.
Koha valik: Enamasti kala seal, kus on ka väike kala. s.t. roo ääres ja peamiselt alla tuult rannas. Seega peab püüdma seal kuhu tuul sisse puhub. Parim on mõõdukalt vaikne tuul. Suure lainega suurt saaki ei saa. Vihmasabin ei tee halba. Kala võtab hästi nii enne sadu, saju ajal kui ka peale sadu On olnud ka erandeid kui kala just ristivasupidiselt loogikale ennast ebareaalsetesse kohtadesse peidab. Eestis püüan läänerannikul. Madalates soppides, jõe suudmete läheduses(päris suudmes püük keelatud), kivide vahel, saarte all, madala ja sügava piiril, rohusaarte ümbruses.
Püügi aeg: Enamasti kevadel ja sügisel kui haug ennast madalatesse kohtadesse soojendama tuleb. Kellaaegasid välja tuua ei oska. Enamus väidab, et varahommik ja hilja õhtu. Ise olen täheldanud et kellaaeg pole küll määrav old saagikusele (või selle puudumisele). Suvel läheb haug sügavasse jahedasse ja sealt teda ülesse leida on juba raske.
Landid ja värvid: Minu raskekahurvägi koosneb peamiselt: Salmo Sliderid(erinevate suuruste, värvide ja ujuvusega), Subwartid(kahjuks tootmisest maas, aga kurjad keeled räägivad, et võeti või võetakse uuesti tootmisse), plekid (Proffessorid, räsanenid ja abud) ja kuni pooleteist meetri sügavuselt tulevad voblerid. Värvidest jahutakse igasuguseid teooriaid et kui külm vesi siis sinised toonid ja päiksega, pilvedega jne erinevate faktoritega mingid muud toonid. Eks säärastel jutudel ole ka mingi tõepõhi all. Minu teooria on selline, et oma võimalikult suurt landikasti kuhu hunnik erinevaid värve ja kujusid sisse mahub ja merel sisetunde järgi vaatad mille parasjagu otsa suskad.
Kuna merel enamasti paadiga käiakse ja mitmekesi, siis oleks tark alustada nii, et igaüks paneb otsa erineva landi. s.t. keegi paneb slideri, keegi subwari ja keegi pleki. Lante tuleks vahetada suht tihti. Ei ole mõtet päev otsa paugutada sellise landiga mis näiteks eelmisel päeval kala tõi. Päevad ei ole vennad ja selle päeval ei pruugi sa eelmine kord töötava mudeliga mitte emmigi saada. Kohti tuleb samuti tihti vahetada. Kui ühes kohas on hunnik erinevaid lante läbi proovitud ja kala pole, siis vaheta kohta. Piisab 50 meetrist. Koht vahetatud, alusta otsast peale erinevate lantide proovimist. Liiga kärsitu ei tasuks kah olla. Võib juhtuda et ühe sama landiga täpselt samasse kohta visates on kala tulnud alles 10nda viskega. Seega vajab kala vahest ülesse ärritamist. Kui kala rabab, aga otsa ei jää, siis ei tasu seda kohta pommitama jäädaga. Paar viset veel samasse suunda, kui ei võta, tee rahulikult üks suits või viska teistesse kohtadesse, sest kala võib tolle ühe landiga ära harjuda ja rohkem ei võta. Mõned minutit elukale "unustamiseks" ja viska uuesti samasse kohta kus toimus ennist rabamine. Võib jopata. Võib ka mitte jopata:D Väikse tuulega on soovitatav teha triive. Teed ühes sopis paar kolm triivi ära, kui kala võtab, siis koheselt ankur sisse, sest üldiselt kus oli üks haug, siis on neid seal veel. Kui kottigi ei saa, siis vahetad soppi.
Nöör või tamiil? Mina olen 100% nööri pooldaja. Landikadu on vähenenud oluliselt peale nööri kasutusele võtmist. Kui juhtub pusa tulema, siis on muidugi hapu lugu, kuna tamiili on oluliselt kergem harutada aga rahulikult ja kannatliku meelega pusserdades saab ka sellest üle
Paati võta veel kaasa: Võimalikult suur kahv!!!! Väikse serbakuga võid sa aasa peal liblikaid taga ajada. Kahv olgu ikka korralik kolakas, et ka kogenematum kahvamees saaks kala esimese katsega sisse. Ebamugav ta küll paadis on ja kipub pidevalt jalgu jääma. Aga kui kala otsas ja pealegi suur, siis on suur kahv asendamatu. Mitte mingil juhul ei soovita kasutada mingeid punutud nikeridisi. Minu arust ainuke õige variant on jämedast tamiilist kahv. Teistega saad sa küll kala sama hästi paati, kuid siis algavad probleemid. Kala nimelt ei ole seal võrgus eriti rõõmus ja väljendab oma pahameelt sellega et keerutab ennast seal igas võimalikus ja võimatus suunas. Kui nüüd landiks sattus olema mõni 3 kolmikuga vobler siis palju õnne!!!! Järgmised paarkümmend minutit veedad sa väärtusliku püügiaega raisates ja kirudes lanti harutades. Halb, kui samal ajal kui sina üritad viimseid närvirakke tervena hoides oma landikest lahti harutad, sattub paadikaaslasele kah kala otsa. Siis pole muud kui lant trossi küljest lahti ja teine lant veel samasse kahva lisaks. Hea kui on kaasas ka "koputaja". Selleks sobib imehästi näiteks lühemaks saetud varrega kriketi kurikas või tavaline haamer. Näpitsatega või tühja õllepudeliga on suht nadi kala surnuks peksta kui oled otsustanud ta kotti pista. Soojema ja päiksepaistelisema ilmaga sump, et kala roiskuma ei läheks. Sumpa tuleks kala ilma "koputamata" pista. Asendamatud abimehed on ka lõualõksud, näpitsad, pudelihoidjad jne jne
Need olid esmased mõtted ja kiired ülessetäheldused. Kui vaja või keegi tahab võin nii palju kui oskan ja suudan lähemalt lahti seletada
Soovitan kõigil ka lugeda Egertumi ja minu poolt tõlgitud Soome jergi kunni artikleid!
