Lantide teema

Noh minu vaieldamatu lemmik on Strike Pro Wigglin' Oscar

car

Selle landiga olen siis saanud kokku 4 haugi, aga kahjuks aind alammõõdulised. Küll hakkavad ka suuremad tulema :whistle: Eks varsti jõuab siia ka pilt mõnest suuremast haugist;)

Raido22 wrote: Kui viitsid värvidest ja kujust natuke lähemalt seletada ja näpunäiteid jagada, oleksin tänulik ja usun, et paljudele teistele oleks ka abi (beer)

kõige tähtsam on ikkagi suurus - mida suurem seda rohkem mõõdus kala saad , landi kuju on ka suhteliselt tähtis , eriti saba kuju - saba peab laia amplituudiga võnkuma ja landi keha ka mängima panema . kõige edukam landi mängitamine on kerimine , paus , kerimine - lant siis mängib astmeliselt . jigi pea valitakse vaadates sügavust ja voolu kirust , näiteks 2 meetrit vett ja kerge vool , sobib 10 -14 gr. (oleneb landi suurusest) , 5 meetrit vett ja sama vool 16 - 21 gr. ja n.e. ... vot landi värv on see asi mida keegi kalameestest täpselt ei ütle , sest reegleid ei ole olemas , siin töötab kalamehe enda loogika , näiteks : kui veekogus on tume põhi ja tume vesi , siis kõik loomad ja kalad mida sööb haug on tumedad , aga see ei ole reegel , sest haug võtab ka heledat lanti - see ajab teda närvi ... see on siis lühidalt kummi landist , aga kui pikalt tahad siis pead minule külla tulema :woohoo:
P.S. unustasin ütelda et see jutt käis ainult haugi kohta ...

Pöörlev lant ei sarnane väliselt mitte millegi poolest saakkalaga, mida veekiskjad tavaliselt, kui saaki ründavad. Sellegi poolest eelistavad nad tihti pöördlanti silikonlantidele või vobleritele. Ilmselt peitub vastus landi poolt tekitatavas tugevas vibratsioonis, mille kala küljejoonega juba kaugelt ära tajub. Vibratsiooni intensiivsuse järgi suudab kala kindlaks teha objekti potensiaalse suuruse ja asukoha.

Kuna väiksem pöördlant tekitab nõrgemat vibratsiooni, kui suur avastavad kalad ta hiljem, kui suurema. Siit vajadus kasutada suuremal veekogul suuremaid lante. Ise spinninguga püüdes olen tihti märganud kalu lanti saatmas ja siis kõrvale ujumas. Kõige suurem tõenäosus sellist asja kogeda on veekogul, kus käib palju kalastajaid või käitutakse mõtte järgi: püüa ja lase lahti. See näitab seda, et kalad õpivad oma vigadest vältima neid kord juba tüssanud peibutisi.

Seda tõestas ka mõne aasta eest gupi rahvusvaheliste teadlaste poolt korraldatud eksperiment, milles taheti kindlaks teha, kas tehispeibutised asendavad elussööta. Eksperiment kestis 50 päeva ja selles osales teadlaste kõrval 60 märgistatud havi kahes tiigis. Ühes tiigis võis püüda vaid tehispeibutisega, teises aga vaid kasutades elussööta.

Esimestel eksperimendi päevadel võis raskusteta välja püüda 10 kala püüdja kohta, sõltumata kasutatavast peibutisest (pöördlant, vobler või võnkuv lant). Püütud havid registreeriti ja lasti tagasi tiiki. Päev päevalt jäi saak kesisemaks, kuigi oli ka üksikuid lolle isendeid, kes korduvalt sama lanti krabasid. 50 päevase katseaja lõpuks oli havisid senikasutatud lantide otsa püüda praktiliselt võimatu, samas teises tiigis püüti elussöödaga havisid sama edukalt, kui alguses. Eksperimendi lõpuks prooviti esimeses tiigis sööta havidele uusi senitundmatu vibratsiooniga lante. Havid ründasid neid nagu üks mees.

Suurem osa pöördlantidest on numbriga märgistatud. Kõige väiksemal landil on number 00. Sellised landid sobivad püüdmiseks madala veega kitsastes ojades , kus võib kohata väiksemaid röövkalu nagu ahven, forell, harjus jne. Väikseid lante peaks kasutama ülikerge latiga (test 1 - 4 g) pikkusega 110 - 250 mm, peene jõhvi (0,14 - 0,16 mm) ja soovitavalt ilma trossita landi ees. Väikse testiga latt on vajalik selleks, et kerget lanti kaugemale visata.

Lante märgistusega 0 ja 1 peaks kasutama ka kerge spinningulatiga (test 4 - 8 g), et saavutada pikemaid viskeid suurematel veekogudel. Jõhv võiks olla minimaalse venivusega - Kanda markeeringut XT ( Extra Tough - eriti sitke) ja paksusega 0,18 - 0,22. Sellise markeeringuga jõhvidel ei teki probleeme ka jõhvi keerdumisega nii, et pole tarvis kasutada keerdumist takistavat lisaraskust.

Millised on kõige populaarsemad pöördlantide suurused? Ilmselt kõige lemmikumateks suurusteks võib lugeda numbrit 2,3 ja 4. Sellise suurusega landid tekitavad huvi nii suuremale forellile, kohale, ahvenale ja ka havi ei uju neist ükskõikselt mööda. Mida suurem on pöörlev leheke, seda suurem on vee takistus tema pöörlemisel. Number 4 landi kerimisel pole mingi ime, kui spinninguritv kaardub märkimisväärselt, kuigi lanti visates polnud tunda mingit raskust. Lati liigse kaardumise vastu aitab jäigema ridva kasutamine. See toob, aga kaasa jämedama jõhvi kasutamise vajaduse, näiteks XT Solar- 0,31 mm või Fire Line arvestusega 6,3 kg-le.
Juba lante ostes on oluline teada, kui sügav on veekogu millel püüdma asute. Kui püüate madalas vees (40 - 100 cm) ei ole mõtet kasutada rasket lanti, parem oleks kasutada pöördlanti , millel on kehaks plastmassist toru või klaashelmed.

Sügavust, millisel lanti veetakse saab ka ise erinevate võtetega reguleerida. Näiteks pinnal landi vedamiseks peaks hoidma ridvaotsa üleval, sügaval veekihis vedamiseks peab ootama kuni lant vajub soovitud sügavusele ja siis alustama kerimist suunates ridvaotsa alla.

Oluline on lanti visata sinna, kus tõenäoliselt veekiskjad asuvad. Suvel jahivad nad maimuparvesid pinnavees talvel otsivad sügavamaid kohti. Mida täpsemalt sööda kätte annad seda suurem on edu saakkala tabada. Parim koht on seal, kus leidub toitu ja kus kiskja end vabalt ja segmatult tunneb. Sellised kohad on sildade ümbrus, paadisillad, lüüsid, erinevate kanalite ristumiskohad, ei tasu unustada ka veetaimestikuga alasid ja rooääri. Sügavates järvedes peab püüdma seal, kus on liigendatud põhjareljeef - veealused künkad, saared uppunud puud või suuremad esemed (paat, laev ).

Veidi vigadest ja erivõtetest
Ilmselt kõige levinumaks veaks võiks lugeda püüdu teha hästi pikk vise ja siis hästi kiiresti lanti tagasi kerida. Miks see võte ei tööta? Ega pikk vise ei garanteeri veel suuremat püügiedu, liiati veel seda, et kõik kiskjad pole rekordimehed ujumises. Parema tulemuse saab kindlalt siis kui teha vise mõõdukalt kaugele just kohta, kus kiskjad võivad varitseda. Kui kalda ääres on kõrkjaid või muu veetaimestik tuleks alustada sellest piirkonnast.

Kui kohas, mis teile tundub just see õige olema mõne viske järel mingit tulemust ei saa peaks muutma nii landi kerimise kiirust, kui sügavust. Soovitav on aeg ajalt kerimise kiirust muuta (kiirendada), see on tihti veekiskjale signaaliks alustada rünnakut, kuna tekib mulje, et kui nüüd ei ründa siis läheb saak minema. Kui see ei aita vahetage lanti.

Millist osa mängib landi värv? Landi poolt vees tekitatud võngete kõrval omab olulist osa ka landi värvus (selges vees hea nähtavuse korral). Kui ilm muutub pilvisest päikeseliseks või päevane aeg õhtuseks toob see endaga kaasa valgustingimuste muutumise vee all.

Hämaras püüdes peaks kasutama heledaid või florestseeruvaid lante, kuna nad on sügavates veekihtides kaladele paremini nähtavad. Näiteks sügavate kohtade elanik koha armastab rünnata florestseeruvat kollaskas toonis pöördlanti. Selges vees ja päikeselise ilmaga on efektiivsed tumedamad ja isegi täiesti mustad pöördlandid.

Tuleb ette juhuseid kus havi või ahvenad saadavad pöördlanti, kuid ei ründa teda, sellisel juhul võiks asendada landi väiksemaga, tavaliselt on sellise pettuse tulemuseks näkkamine. Kui arvate, et kasutatav lant on liiga väike ,kinnitage kolmiku külge tvister. Sellega tõstate ka landi poolt tekitatavate võngete efektiivsust.

Mitte vähem oluline pole landi lehekese kuju. Kui püüate sügavas vees, on .parem võtta pika pajulehte meenutava kujuga pöördlant. Sellise landi veekihist läbi liikumisl tekib väiksem takistus kui ümarama lehega ja lant liigub sügavamalt.

Landi kolmikud peavad olema alati teravad, iga kord kui püüate suure kala või lant jääb kuhugi kinni peaks konksud üle vaatama ja vajadusel teritama.

Kui kalastatakse hämaras, on jõhv ja kala liikumissuund paremini näha florestseeruva jõhvi korral (näiteks XT Solar).


Allikas: web.zone.ee/tipula

Suurem osa võnkuvatest lantidest ei meenuta üldse kala või meenutavad neid kaudselt. Arusaamatu ongi see põhjus, mis sunnib veekiskjat võnkuvat lanti ründama. Lihtsalt põhjas lebavat lanti röövkala kunagi ei haara, aga andes liikuvale landile kiskjat provotseeriva mängu on tulemus trofee näol garanteeritud.

Põhiline osa võnkuvatest lantidest on mõeldud püüdmiseks järvedel ja jõgedel. Need, kes püüavad madalas vees, vajavad laiu ja õhukesi aeglaselt uppuvaid lante. Kes püüab kiires vooluvees, vajab kitsaid ja raskeid lante, selliseid raskeid lante on kerge ka täpselt soovitud kohta heita. Suurtes ja sügavates veekogudes suuri kalu jahtides vajate pakse ja raskeid lante.

Võnkuvat lanti on kalal sogases vees raskem märgata, kuid selges vees on võnkuva landiga püük resultatiivne. Tõenäoliselt ründab röövkala lanti seetõttu, et näeb hästi landi võnklevat liikumist.
Kindlasti pole harvad juhud, kus kiskja vaid jälitab läbi vee liikuvat lanti, aga ei ründa. Sellisel juhul soovitaks landi kerimise ajal aeg ajalt muuta kerimuse kiirust ja teha ridva otsaga liigutusi erinevatesse suundadesse: külgedele, üles, alla. Nii toimides teeb lant igasugu veidraid liikumisi, mis võib provotseerida kiskjat lanti ründama.

Teine meetod kala ülekavaldamiseks on kerida lanti astmeliselt. Siin lastakse landil peale viset sügavale vajuda, kerima hakates tõstetakse ridvaots ülespoole, et lant kerides kerkiks ülespoole. Nii paar meetrit kerinud, katkestatakse kerimine ja suunatakse ridvaots alla, see liigutus toob kaasa landi taaslaskumise sügavamatesse veekihtidesse. Just sellisel hetkel tihti lanti rünnataksegi. Selline saehammast meenutav landi kerimise stiil on hea efektiivsusega eriti spinningupüügil külmal aastaajal, mil kiskjad on üsna laisad.

Kui püüate paadist, võib lanti paadi järel vedada. Selleks sobivad kõige paremini kitsad ja pikad võnkuvad landid. Väga oluline on sellisel juhul kasutada pöörelit. Ilma selleta keerdub jõhv ruttu ning te peate ta varsti välja vahetama.

On ka lante, mis on varustatud värvilise klaashelmega. Kuna klaashelme tahud peegeldavad valgust pidevalt ja erinevalt landi külgede pinnast muudab see lisand landi väga edukaks läbipaistvas ja selges vees (efekt parem hea valgustatusega veekihtides.

Paljud tootjad valmistavad kindlale kalale orienteeritud lante. Kuusamo lant Hauki on just selline ja ette nähtud havipüügiks. See lant meenutab väljanägemiselt üht väikest laiska kalakest milline just haugi kerre sobiks. Läbi vee liikudes tekitab ta suure amplituudiga aeglasi võnkeid ja just see havidele meeldibki.

Käes on südasuvi, veekogudes vohab veetaimestik. Kohas, kus on veetaimestikku, mille varjus end peita ja saaki varitseda, on alati kiskjad, ja mida tihedam taimestik on, seda suurem on tõenäosus, et just seal peetakse jahti.
Kahjuks tavaliste lantidega sellises kohas ei püüa - konksud aina rohus kinni. Õnneks on olamas selliste tingimuste tarvis leiutatud mõned võnkuvad rohuvabad landid.

Lõviosa neist lantidest on varustatud landi kere külge kinnitatud ühe haakekonksuga mille ots on kaitstud terasvedruga, teistel on surutud kolmiku kaks haru vastu landi keret ja vaba haru kaitstakse vedru(de)ga.
Mina eelistaksin siiski neid rohuvabu lante, mis on varustatud kolmikkonksuga. Kogemus näitab, et kolmikkonks hoiab kala paremini kinni. Ise kasutan edukalt Abu Garcia lanti Fish Trap.

Veetaimestikurohkes veekogus püügiretkel olles on oluline teada, et kiskjad paiknevad seal pindmistes veekihtides. Sellest ka vajadus kerides juhtida lant läbi pindmse veekihi.
Selleks peaks vahetult enne landi vette maandumist jõhvi pingule kerima, nii ei jää landile aega sügavale vajuda ja te saate kohe vee pinnakihis lanti kerima hakata.
Ridva otsaga võib teha üksikuid lühikesi tõmbeid, mis paneb landi hüppama, kui konna tõmmates sellega kiskja tähelepanu.

Allikas: web.zone.ee/tipula

Tihti olen kuulnud kogemustega spinningumehi ütlevat seda, et vobler pole lant algajale kalamehele. Oma kogemuste kasvades selle landiga püüdmisel jagan seda arvamust. Võrreldes tavalise landiga on vobler kapriisne peibutis. Selleks, et olla vobleriga kalavetel edukas peaks püüdja enne vobleri kasutuselevõttu omandama spinningupüügi algtõed ja oskused.

Kõige suurem erinevus püüdmisel vobleriga võrreldes teiste lantidega on taktikaline. Kui tavalist lanti kerida mängib ta vaid seda mängu, mis on talle kujuga ette antud. Vobleriga, teda osavasti juhtides võib teha igasuguseid keerulisi trikke, aeglaselt liikuda, muuta suunda ja töösügavust.

Temaga võib püüda palju kala, samas võib ka kalata jääda. Igale olukorrale ja kohale on vaja valida sobilik vobler, mis sobiks veekogu sügavuse, põhja iseloomu, voolu tugevuse ja vee valgustingimustega. Landi valik tuleb teha ka selle alusel, millist kala soovitakse püüda, valides sobiva suuruse, kuju ja värvusega landi.

Voblerid liigitatakse kolme põhilisse tüüpi: ujuvad (Floating) , uppuvad (Sinking) ja neurtaalselt ujuvad (Suspending). Ujuvaid voblereid jagatakse omakorda pinnavee - (Shallow Runner) ja sügavale sukelduvateks (Deep Runner) vobleriteks.

Pinnavee voblerite sukeldumissügavus kõigub mõnest sendimeetrist kuni mõne meetrini, sügavavee voblerid tänu pikale juhtkeelele suudavad saavutada suuri sügavusi 3-6 m ( mudelid pikkusega üle 12 cm sukelduvad veelgi sügavamale). Korrapärasel kerimisel töötavad landid tavaliselt kataloogis määratud sügavusel. Landi töösügavust saab teatud piirides ka ise muuta, reguleerides seda näiteks peale heidet landi kerimise kiirust muutes või lanti järel vedades muutes jõhvi pikkust.

Uppuvat voblerit on sobiv kasutada veekihis mõnest cm-st alla veepinna kuni mõne meetri sügavuseni. Peale sobiva sügavuse saavutamist keritakse lanti ühtlaselt või astmeliselt.
Ujuvad voblerid, mis matkivad mänguga elusat kala on kitsa , pikliku kehaga ja meenutavad tihti viidikat. Sellised voblerid tõmbavad selges vees röövkalade tähelepanu oma välimusega. Eriti veenvad on kaheosalised landid, sest vobleri eri osad muudavad pidevalt
oma asendit tekitades kiskjale illusiooni elusast kalast. Neid voblereid võib edukalt kasutada havi, ahvena ja koha energiliseks püügiks pinnavees. Ka loetakse neid parimateks lantideks püügil väikeste järvede kaldavees ja veealuste küngaste veetaimestiku kohal. Ka on väga head öiseks püügiks.Keritakse lanti kergete tõmmetega, tehes seda kas ridvaotsa või rulliga. Kui lant sukeldub soovitust sügavamale jäetakse ta vahepeal seisma, et ta tõuseks ülespoole. Landi võnked küljelt küljele suurenevad, kui kerimise kiirust suurendada. Sellise landiga on oodata paremaid tulemusi, kui vee pinnal on kerge lainetus
Ujuv sügavale sukelduv vobler - kerimisel liigub see kalake tänu suurele plastikust keelele kohe peale sukeldumist suurele sügavusele. Peale viset vette maandunud peibutist keritakse energiliselt kuni ta puudutab keelekesega põhja. Ujuv sügavale sukelduv vobler - kerimisel liigub see kalake tänu suurele plastikust keelele kohe peale
sukeldumist suurele sügavusele. Peale viset vette maandunud peibutist keritakse energiliselt kuni ta puudutab keelekesega põhja.
Kui lant on jõudnud põhja võib kerimist jätkata kahel moel. Esimesel moel ujub lant põhja lähedal, selleks lastakse tal veidi põhjast kerkida ja alustataakse mõõduka kiirusega kerimist, teisel puhul peaks lant liikuma põhja lähedal toksides aeg ajalt plastmass keelekesega põhja (selleks katkestatakse peale põhja puudutamist mõneks sek-ks kerimine, lant hakkab pinnale tõusma, nüüd uuesti kerima hakates sukeldub lant taas põhja. Kui soovitakse püüda keskvett või pinnavees valitakse katseliselt kerimise tempo ja ridva asend kerimise ajal.

Peale ujuvate voblerite kasutatakse ka uppuvaid. Vahe raskuses ujuva vobleriga ei pruugi ületada 2 grammi. Püütakse järgmiselt. Esiteks määratakse püügikoha vee sügavus. Selleks lastakse jõhvi järgi andes peibutisel põhja vajuda ning loetakse samal ajal sekundeid landi põhja jõudmiseni. Näiteks saite 10 sekundit. Nüüd tehke vise ja laske landil uppuda 8 sekundit ja hakake kerima. Vobler peatub põhja kohal kust alustategi kerimist. Uppuvaid mudeleid kasutatakse kalade otsimiseks sügavates kohtades.
Tootjad valmistavad ka liigendiga ühendatud kaheosalisi voblereid. Selline vobler hakkab võnkuma juba väiksel liikumiskiirusel ja teekitab tänu erinevatte osade intensiivsele võnkumisele veekiskjale illusiooni elus kalast .

Mõnedel vobleritel on liikuv nokk millega saab reguleerida mängu aktiivsust, sukeldumise kiirust noka kaldenurka muutes. Mäng muutub tugevamaks kui nokka keerata allapoole, samas sukeldub siis vobler aeglasemalt.
On ka voblereid, mis väliselt kala ei meenuta. See lant liigub vee pinnal viskudes küljelt küljele ja vaid lühiajaliselt sukeldudes. Mõeldud on nad keskmise suurusega röövkalade püügiks (havid, ahven, koha ). Sellist lanti keritakse lühikeste tõmmetege, tehes neid kas ridvaotsa või rulliga.

Kaugelt meelitab kohale kiskjaid aeglaselt sukelduv ja kiirelt vibreeriv Rattlin`Rapala. Tal puuduvad sukeldumiseks vajalikud abivahendid. Selle landi mängu tagavad tema lamedale kehale kantud süvendid ja kõrgendid ning landi seljal asuv kinnitusaas.

Häid tulemusi annab selle landi kasutamine voolavas vees kerides teda vastuvoolu. Olulise tähtsusega on voblerite kasutamise juures jõhvi paksus (eriti ujuvate voblerite puhul). Ainult peenike jõhv garanteerib hea mängu.

Värvil pole olulist rolli õhtuhämaruses, päeval selges vees, aga küll. Turb võtab nikeldatud voblerit, valge+oranz sobib ahvenale (4 cm), havile rohekad, hõbedased ka punakad toonid. Minivoblerid, pikkusega 25 - 38 mm. Kasutada jõhvi 0,15 mm , ülipehme ritv, kerge rull. Puuduseks see, et kerget voblerit raske visata. Saagiks forell, ahven, harjus, turb ... ja kevadel isegi suur särg.

Selleks,et visata kerget voblerit kaugele või saata ta sügavamale peab varustama ta lisaraskusega. Lisaraskus kinnitatakse jõhvi külge, mitte lähemale kui 60 - 70 cm. Kui kinnitada lähemale ei hakka lant enam korralikult mängima ja vajub ninaga allapoole.


Allikas: web.zone.ee/tipula