Panen sulle copy-paste selle aaasta 2 esimesest käigust. Ehk "toob see sind maa peale tagasi"
"Alles alanud hooaja 4. päeval leidsin siis lõpuks aega, et jõel tiir ära teha. Kaugele ei hakanud seekord ronima, nö poolepäevane trip sissejuhatuseks või nii. 3 kala peletasin lihtsalt kohalt minema, 4 kala käis konksu otsas, kusjuures üks oleks suvises toitumuses kilost ikka üle olnud - vähemalt jube pikk ta oli. Kaldale tuli vaid 1 eksemplar. Et siis kalade omavolilise konksuotsast lahkumise protsent oli 75%. Paljuvõitu. Konksud roostes, ise roostes, rabavad poolkinnise suuga, krt teab. Samas, kättesaadud isend kõige kõhnem nagu polnudki, lisaks oli tal maos ja kurgus 2 konna, kelledest 1, hmm, see, mis kurgus oli, alles elas. Nii et toituvad nad küll. Kalad olid kusjuures mitte ainult sügavates aukudes, vaid ka suht madalas. Eks homme uuesti kuhugi..." See oli 4. veebruari käik.
"Tänane käik siis üks sellistest, "mille nimel tasub elada"... Sissejuhatuseks kahladele auk sisse, jalad mõnusasti terve päeva külmas vees. (Püüdmine suht sügavas ja pehme põhja peal, nii et marja kohe kindlasti puruks ei tallanud - aga see selleks). Minu meelest sügisel neid risti-rästi puid seal jões nii palju küll polnud, püüki võiks pigem alpinismi välkkursuseks nimetada. Lõpetasin ühe kraavi juures, mööda mida oli plaan suurele teele minna ja sealt siis tagasi autoni. Ühesõnaga, kraavi ääres käia ei saanud, sest seal oli lumi sõna otseses mõttes üle pea. Koperdasin mingi maa eemal . Lahe on metsa all käia - näeb välja ühetasane, aga huiabella... Tra, igasuguseid auke ja värke täis, kus lumi 2 korda sügavam kui mujal. Käid 2 sammu, koorik peab nii pluss-miinus, ehk siis ainult põlvini vajud, ja siis mauhh! munadeni sees ja jalad maad ei puuduta. Hea, kui kottidega veel mingi orgi otsa ei satu... Tra, rabeled seal nagu poola nr 3 konksu otsas. No ja mingi hetk oli see faking kraav kuhugi kadunud. 2 tundi müttamist, okse oli kurgus, ja siis jõudsin ma, üllatus-üllatus, jälle oma jõe äärde, ja suht lähedal sellele punktile, kus see kraav algas. Et siis rabelend kui kurat, ja tagasi samas punktis. Midagi, teine katse autoni jõuda ja seekord siis tagasi mööda jõge. Sama alpinism, ainult et nüüd tuli need puud ületada teiselt poolt. Pluss see meeletu mudamass, mis vooluga laiali kandub, mitte halligi ei näinud. Nii mõnigi kord sai lahedalt igasugu roigaste ja juurikate otsa koperdatud. Pikali siiski ei käinud. Lõpuks auto juurde ma jõudsin. Särgist võis vist pangejagu vett välja väänata. Vahetasin riided, istusin rooli ja v...ttu! Liikumahakkamise asemel libises auto persetpidi kallakust alla. Mul polnud tulles õrna aimugi, et see tee äär on puhas jää. Üle kahe tunni nussisin. Raiusin teesse (ehk siis jäässe) rataste jaoks kanaleid (avastasin, et tungi autos polegi...), selle ajaga sain autot vast 2 meetrit edasi. Siis tuli üks traktor, selle juhiga koos lükkasime mu sitika jälle teele. Palju ei puudunud, et oleks veel vastu traktori sahka ramminud - üks roolis ja teine lükkab jäi väheks. Käik sisse, ja mõlemad lükkama. Ei jõudnud lihtsalt tagasi rooli õigel ajal, kui auto vedamise leidis ja minema hakkas. Oma kümmekond senti jäi sahast puudu. Ja kala ei saanud ja isegi ei näinud. Homme puhkan, siis remondin kahlad ära, ja siis uuele ringile. Vist." Ja see toimus 7. veebruaril.
Selline ongi talvine püük. Ei erine suvisest millegi poolest. Ainult külmem on. Miinustega tamiil ja rõngad jäätuvad ära. Lumes sumpamine on nuss. Kala leida on lihtsam kui teda võtma saada. Reeglina madalas ja käredas kala pole, istub sügavas ja muda peal. Pöörlev ei tööta, vaja on vooblereid. Hilja läheb valgeks, vara pimedaks. Aga muidu täpselt nii nagu suvel.
