Jõeforell vol. 2

Täna üle hulga aja ka soolapunast saiale saab.
Üks mõõdukas sai 10 min. jooksul kotti. Hiljem käis kaldal üks 31 cm, mis tagasi ujuma läks, aga vat oli rõip paks. Õnnestus ka oma elukala väsitada pisut. Ujutasin kõrkja vahelises kanalis voblerit allavoolu ja kui siis vaikselt kerima hakkasin, vajus emalaev otsa. Näitas uhkelt korduvalt oma JUBE laia külge, aga lõpuks ta lahti rapsis. Oli huvitav tuju. Ühe haugipulga sain ka tagasi visata.
Kõik kalad himustasid täna Lovec-Rapy Bananat sinakat tooni. Pöörleva ega toruputuka peale polnud kõppugi.
Raskelt tuleb see saiapealne. Kui autoni jõudsin olid pikad kummarid triiki higi, põdrakärbseid ja kuuseokkaid täis. Bensukas makstes, pudenes jälle rahakoti vahelt muda ja lehepuru letile.
Keegi vist siin on juba maininud, et kui retk tundub raske, siis lugege herr Aapua blogisid ja teie endi rännakud ürgmetsas tunduvad kohvikus käimisena.
Igatahes edu ja kivid kottidesse kõigile!

Minu "kohvikus käimine" oleks täna halvimal juhul uppumisega lõppenud.
Väisasime sõbraga üht lõunaosariikide forellikat. Jõgi oli lai, vool kiire, ning vesi keskmiselt munadeni. Mina olin kahlakatega vees, sõber ragistas pikkade kummaritega kallastmööda.
Jõepõhi oli muidu täitsa ok - kivine ja kõva, ilma suuremate ootamatute aukudeta.
Üks hetk juhtus aga see, et vajusin täiesti süütuna näivas kohas lihtsalt rinnuni sisse, kahlakad (PVC) hetkega vett täis. Liigun vees alati aeglaselt ja ettevaatlikult. Kuid tegu oli justkui "vesiliivaga" vms savise allikaga. Kuna jalaga kombates paistis, et jõepõhi endiselt samal tasemel, tegin sammu ära. Vajumine oli üsna ootamatu ja külma vee sissetulv tekitas ikka korraliku paanikahetke. "Kops oli hetkega koos" ning ei suutnud isegi mitte sõpra appi hüüda. Vehkisin vaid meeleheitlikult käega, ise vaikselt sügavamale vajudes. Õnneks sõber, kes minust mõnikümmend meetrit tagapool, märkas, ning tormas kiiruga mööda järsku kaldanõlva ja võsa minu juurde. Palju ei puudunud, et ta oma kummikud täis oleks tõmmanud, kuid siiski kõik laabus, ning sain sealt august välja. Mobla oli vesti ülemises veekindlas taskus, niiet sellega läks õnneks. Kõik muu sai ilmselgelt läbimärjaks. Instinktiivselt hoidsin kogu aja ka ritva veest väljas, kuna ei tahtnud rulli märjaks teha :lol:
Too "auk" oli kuidagi eriti kummaline - roosakas kleepuv savi.
Kiirelt sai jõe äärest üles komberdatud, suurem vesi välja, ning auto juurde. Õnneks autoni vaid kilomeeter oli. Seal kiire stripivoor ja siis kodupoole.
Nüüd manustasin teed viinaga ja loodan, et päris haigeks ei jääks.

Tasub ikka ettevaatlik olla!

"Milline see neljas siis oli, et ära hirmutasid."

Lugu selline, et tegevus toimus ühe käänaku juures. Ühel pool suur puu, teisel pool kivid ja lendhein. Ainult et seal on suht madal, veidi enne käänakut on paar kaldaalust, sügavust piisavalt ja üks suur risuhunnik. Olin selle risu taga, oli selge, et lant jääb kerides sinna risusse. Lootsin, et kala rabab ja siis võin risu tagant välja tulla. Vesi on selge, näha kaugele ja põhjani. Ja vot oligi üllatus. See suur elukas tuli madalast käänakust. Otsas oli mul hallikas leech. Rahulikult ujus leechiga kaasa kuni selle risuni. Leech jäigi loomulikult kinni. Rapsima ma ei hakanud, lõikasin tamiili katki ja sidusin otsa uue leechi. Nägin, et kala ujus vaikselt sinna käänakusse tagasi. Ikka seal risu taga olles tegin uue viske. Taas ujus elukas heintest välja ja hakkas leechi jälitama. Selline mulje, et vahepeal ta ujus lausa ninaga pihta, aga kinnise suuga. Justkui ei tahtnudki rabada. Kerisin ka selle leechi roigastesse. Oleks võibolla saanud kinnijäämisest pääseda, aga siis oleks vahetult enne roikaid tulnud teha järsk tõmme ja ma ei tahtnud kala nina all niimoodi tõmmelda. Siis panin otsas ühe pöörleva, musta tuunitud meppsi. Kordus sama mis 2 esimesel juhul. Ka see lant jäi roigastesse. Iga korraga paar-kolm meetrit tamiili ära lõigata, pole õnneks väga fataalne. Siis tegin pausi. Panin otsa uue leechi ja tegin rahulikult ühe sigareti. Ja vot siis loopides kala enam näole ei andnud. Samas, mulle jäi peale pöörlevat mulje, et kala ei läinud enam sinna käänakusse tagasi, vaid jäi risust paari meetri kaugusele kaldaserva alla. Isegi selle risu taga olles, arvestades vee läbipaistvust, olin tõenäoliselt talle ülinähtav. Äkki see oli põhjus, miks enam ta ei viitsinud mängida. Aga võibolla sai tal lihtsalt siiber sellest tsirkusest. Igatahes mõnusa tunde sain.

Ceemic - kurat, memmekas oled!!! Egas külmas vees riietega suplus pole põhjus, et püük pooleli jääb! (ära tõsiselt võta, eks?)

Ei võta :lol:

Eile kaldal kümne lisakiloga värisedes ikka paar viset veel tegin, kuna üks magus puualune jäi just hetke enne sissevajumist loopimata

Kusjuures see mudasse kinnijäämine pole naljaasi. Paar aastat tagasi läksin vette lanti päästma ja mind neelas endasse mingi eriti kurikaval mudaollus. Olukord oli üsna hapu aga õnneks venitasin ennast kuidagi ühe puuoksani ja sikutasin end selle abil välja. Vedas krt

Kui aga hr. Paunvere mõtteid edasi arendada, siis olen täheldanud, et need kalad, mis on kõvade pingutuste saatel kusagilt ürgtagumikust ära toodud, maitsevad ka saia peal kõige paremini

Peale juuni lõppu polegi enam viitsinud ennast forellikale vedada.. ahven on rohkem huvi pakkunud aga nüüd. 20 kupäeval teen siis ühe tõsisema jalutuskäigu...millegi pärast ei ole siiamaani kiskunud punane enam.. kas pesa on tuul laiali ajanud või ..