Meriforell vol. 2

Eilsel käigul olid ootused igatahes laes. Tõuka said nad veel juurde sellest, et suht varsti ka üks erakordselt jäme tegelane otsa hakkas. No nagu latikas teine. Aga 48 cm. Tunnistan, et ikka mõtlesin jupike aega, mida teha. Ausus sai õnneks võitu ja kala ujub edasi. Tuli kohast, kus vesi oli selge aga väga pruun. Enne ja peale seda kohta oli vesi selge ja tavalise "vee värvi". Aga edasi vaikus. Paar tillikat veealuste kividega ja kõik. Peaaegu 11 õhtul rassisime, siis loobusime.

Järjekordne püügipäev selja taga. Pikk päev idas ja käe valgeks said kõik kolm osalejat. Esimeses kohas raikoj'l äraminek ja kõik. Edasi teise kohta ning varsti sain raikoj't teate, et jõhker loom lanti jälitas temani ning tagasi vetesügavustesse suundus ning peale seda veel üks rabamine oli. No selge, et kala on kodus. Ma olin ise eemal teise nuki peal. Sain varsti ühe järgiujumise ja mõni aeg hiljem veel ühe. Ei midagi erilist suurusega, aga meele tegi mõruks, et ei üritanudki rabada. Ronivad sügavast välja eredasse päikesepaistesse, vaatavad lihtsalt huviga, mis toimub ja lähevad tagasi. OK, veidi hiljem tuli ühe suure kivi kõrvalt L=54 cm ja 1,5 kilo kala. Kurk niglisid täis. Ja siis veel üks järgiujumine - seekord korralikus mõõdus kala. Hiljem raikoj'l samuti kala otsas, aga 49 cm olevat olnud... Ujub edasi. Siis pikalt vaikus ja siirdusime kolmandasse kohta, kus Hannes kala välja võttis, kahjuks veidi alamõõdulise. Mul veel üks olukord oli, mis algul kripeldama jäi, pärast lihtsalt koomiline tundus. Nimelt suht sirge ja lageda rannajoone sees oli koht, kus eemal vees loobitavas kauguses suurem hulk kive suht kitsal alal. Lainet murdis seal kenasti, lootsin, et ehk on mõni valvur ka seal ujumas. Vise, tundus nagu oleks korraks kinni jäänud ja siis korralik löök ja väga tugev tõmme. Ning - plaks! tamiil puruks! Ketta juurest, kusjuures. Vaatasin, tamiil kare ja rikutud. Ilmselt sellest, et ridva enne lohakalt kivi peale panin ja hõõrus tamiili läbi. Mõtlesin, et mis elukas see küll oli, kes sellise tugeva tõmbe tegi, sest tõmme OLI tugev... Uus lant ja loopisin väheke, aga edasi tühjus. Liikusin edasi aga ei andnud see elukas rahu ja läksin tagasi. Ronisin vette ja hakkasin piitsutama. Siis juhuslik pilk oma jalgade juurde... Ja seal, kenasti adrus kinni, oli minu lant... See "tõmme" - adru tekitab tihti sellist jõnks-jõnks tunnet, aga tõmme ise oli tingitud ilmselt sellest, et ma ise kivil libisesin või tegin ridvaga alateadliku vastutõmbe või hoopiski kujutasin seda endale ette. Vähemalt sain kaotatud landi tagasi.

Eile käis jah päris kõva andmine, 12h jutti.

Lisaks Aapua meenutustele tooks välja selle, et Aapua landist saab viimase peal söögiriista, kui sellelt konks ära võtta. Sama lant tõi hiljem veel kala ka :woohoo:

Ja enne pimedat pistis minust paari meetri kaugusel pea veest välja hüljes ning ujus siis majesteetlikult edasi - täiesti esmakordne kohtumine selle tegelasega.

Kuigi eilne päev oli väga väsitav, siis uni ei tulnud lihtsalt. Jõhker loom ei andnud asu. Olin just uue koha peale läinud ja vaatasin, et vesi oli natukene sogane ning mõtlesin, et päris kaldalt sellise koha peal prooviviskeid pole mõtet teha. Läksin ikka nii üle pahkluu vette. Tegin paar viset, aga kuna tavaliselt selliste visetega midagi veel ei juhtu, siis vahtisin ringi stiilis, et kas mu kodumaa on tõesti nii ilus vä. Kui lanti välja tõstsin, siis nägin nii kolme meetri kaugusel ühte tõsist Kala. Läks paar sekundit aeg olukorra registreerimiseks. Põhimõttelisel ujus kala põlvini sogasesse vette landile järgi ja ujus rahulikult minust kümne meetri kaugusele allameetrisügavusse veidi sogasesse vette tagasi. See oli kindlalt suurim kala, keda ma see hooaeg näinud olen. Sellised kahekilosed panevad küll südame kiiremini põksuma, aga kepse enam värisema ei pane. See nõudis pingutust, et mitte tasakaalu kaotada. Tegin kohe paar viset järgi, aga ei midagi. Vahetasin lanti ja kohe esimese viskega oli rabamine. Ei tea kas oli sama kala, aga edasi ei toimunud selle koha peal enam midagi. Teise koha peal, kus Aapua püüdis, tuli üks napilt alamõõduline otsa. Olin suure kivi taga ja ma päris täpselt ei näinud, kuhu ma viskan. Kui lant mu nina ees kivi tagant välja tuli, oli hõbedane välk tal kannul ja rabas. Kinni jäi lõpuse tagant. Suhteliselt valutult sain ta vabastada. Edasi ei midagi. Õhtul läks meretuulega kohtades vesi sigasoojaks, soojekmaks kui õhk. Maatuulega kohtades oli samas vesi talviselt külm.

Väga tahaks täna ka minna, aga elu vajab elamist. Kahju, et see kõige magusam meriforelli aeg just kevadel kõige kiiremal ajal on.

Edu mehed! Korralikud prillid on ikka kindlasti näkku päevitunud sellise ilmaga :evil:

Kaaspüügiks tuulehaugi võib saada,ühe kunagi saanud ja paar otsast läks.
Kas idas ka tuulekat liigub?
15-l käisin ja tegin kohustusliku 0 ringi ära,kümme korda vähemalt nullitanud viimasel paaril aastal
siin idas.
Värskeid jälgi oli kõvasti,järelikult olin õiges kohas .
Rääkisin ka vanameistriga rannas veidi juttu,ka neil oli 0 päev.
Aga eile oli kala rannas olnud.