Meriforell vol. 2

Hiiumaal olen kahte laipa näinud mis on tormiga kaldale uhund

olen lugenud sellekohta, et kui leiad hülge laiba rannalt ja viitsid selle kuskile sõidutada, siis on teadlastel hea meel ning pidavat ka rahaliselt toetama

pikk-pikk paus on viimasest käigust... Kuna täna juhtus nii, et ootamatult vaba päev tekkis, siis loomulikult mere äärde. 2 tundi magasin sisse, ja tuul oli ikka korralik ja valest suunast kah veel. Siiski suutsin ühe alamõõdulise otsa meelitada. Jäme kui kurat ja lai nagu latikas. Ausalt, oleks ta 1-2 senti allamõõdu olnud, oleks vist kotti pannud. Aga oli ikka 4 senti puudu. Läks tagasi. Tunnike või kaks hiljem tuli preemiaks selle otsuse eest üks nõksa alla kahekilone. Nii et homse lõuna ikka teenisin välja. Mõlemad kalad täishõbedad. Püük nagu ikka idas.

Vahel on hea meel, et hing sisse jäi.

Suvel ei jõudnud ära oodata merika hooaega. Nüüd ei suuda ära oodata, millal vaid jõe äärde saaks.

Tahad sa oma esimest lauset kuidagi kommenteerida???

Ega midagi väga kommenteerida pole sellest mõttes, et kala ma ei saanud. Mõtlesin lihtsalt, et ilmselt rikun kunagi oma kahlakad nii ära, et lahtised luu otsad turritavad sealt välja. Eilse ilmaga see väga võimatu ei olekski olnud. Jalg jääb kivide vahele, veidi rabeled ja peale tuleb üks tapjalaine...

Tegelikult oli nii, et üleeile käis sõber edelatuulega mere ääres ja tal oli mitu kontakti. Tegin plaani minekuks, aga kui eile mere äärde jõudsin, oli tuul kagusse keeranud ja selle koha peal polnud midagi teha - vesi nagu piim. Sõitsin siis teise koha peale, aga ka seal oli sama lugu, lisaks veel otse peale tulevad suured lained. Jalutasin veel paar kilomeetrit, et vaiksemat kohta leida ja otsustasin ühe varjatud koha peal oleva kivikülvi juurde minna, mis asus kaldast umbes 500 meetrit. Kuigi vesi oli seal selgem, oli see ikkagi väga halb mõte, sest sinna jõudes tuul tõusis ja tagasitulek osutus pehmelt öeldes päris keeruliseks.