Jõeforell vol. 5

Tegin täna sellise pooliku päeva kuna ei viitsinud vara tõusta. Kevadlaiskus vist kallal.
Kala oli hirmus passiivne, hästi läks, kui keegi landile korra järgigi ujuda viitsis. Paar korda käidi ka togimas ja oligi kõik. Vesi ka selline kergelt sogane. Tuleb vist väike paus nüüd teha - no ei ole lihtne see algus.

Aapual täitsa õige jutt......parem veest üldse välja ronida nendes kohtades ja küll see kunagi ära tasub

Meelis algus on alati raske ja usu mind ega edaspidi ka lihtne ei ole, kui siis ainult lihtsam edu üritamisel!!!

Eile käisin pojaga ühel kodukandi jõekesel. Loopisime pöörlevaid, väikest plekki, pisikest mootoriõli värvi sirpsaba. Ei midagi, vaid paar väikest kala ujus pöörlevale järele, aga tegudeni nad ei jõudnud. Katsetasin omatehtud pöörlevaid ja kalasaamise peal väljas ei olnud. Tagasiteel nägi poiss samas kohas jälle kalu landile järgi ujumas. Mul oli esimest korda omatehtud tuust otsas. Üks vise - ja kala võttis! Tuli hirmsa pladina ja rullimisega. Emane L 39, saledusele kalduv. Mu esimene kala tuustiga ja esimene talvine mõõdus forell. Panin kotti.



Tuusti (pildil) tegin kahegrammisest jigipeast ja kahest saapapaelajupist. Üks jupike kraeks jigipea külge ja teine konksu poole, paar tilka kiirliimi ja korraks välgumihkliga kuuma. Kapronpaela lõimed harutasin lahti ja käisin kammiga üle. Tuust "lainetas" vees päris kenasti ja tundus ka kalale isuäratav.

STF - sinu valmistatud head peibutist tuntakse hair-jig nime all (eesti keeles võiks vasteks olla karvajig). Üldse esimesed jigid valmistati Ameerikas juba enne II Maailmasõda ja esimeste jigide kala ahvatlev osa lõigati sel ajal välja sealiha kamarast (pork rind jig) kuna tollal ei tuntud veel meile nüüd tavalist silikoonkummi. Selliseid kamarast jigisid toodab tänapäevani Ameerikas "Uncle Josh" nimeline firma. Umbes samal ajal tekkisid ka mitmesugustest kiududest valmistatud karvajigid, mida sina täiendasid oma originaalse karvade kinnitusviisiga. Tavaliselt nad mähitakse niidiga vahetult jigipea taha.
www.google.ee/search?q=hair+jig&source=l...oAQ&biw=1280&bih=643
Ja selle karvajigi ja lendõngendusest tuntud "woolly bugger"-i alusel sidus mõnikümmend aastat tagasi Soome lendõnge spets Markku Autio peibutise, mida soomlased ja ka meie nüüd nimetatame leechiks.

Aitäh, Jeekim, see oli õpetlik lugemine. Olen sinu leechi-jutte lugenud mitmest foorumist ja sain ka neist inspiratsiooni. Mu varasem kalapüügikogemus piirdub peamiselt landipüügiga meres, ikka vana kooli plekklantidega, ja vähese õngitsemisega. Läinud aastal tekkis forellipüügihuvi ja tasapisi olen nüüd õppinud ja katsetanud. Kummilantide ja jigipeadega pole mul seni kala trehvanud, ei haugi ega ahvenat. Seetõttu ei osanud arvata, kas leechiga püük mulle istub. Olen talvel mõne tuusti ka prooviks sidunud, aga katsetamiseni jõudsin alles nüüd. Sidumispinki mul ei ole, algelise niidirullihoidja kombineerisin ise, peenemaid materjale pole veel soetanud. Selle musta tuusti tegin punutud saapapaelast: lõikekohta kuumutasin veidi välgumihkliga, et kiud ei hargneks, harutasin lõimed naaskli otsaga parajas pikkuses lahti ja ülejäänud nöörijupi libistasin konksule. Tilgake liimi kinnitas nöörijupi konksu ja tinakuuli külge, veidike kuumust aitas konksul oleva nöörijupi näpu vahel kokku pressida. Teine nöörijupp läks samamoodi sabaks. Natuke veel kammiga sugemist ja kuivast peast nägi see vigur välja umbes nagu turboleech. Elegantsi pole siin ollagi, aga asi toimis. Arenemisruumi jätkub.

Oma kätega tehtud peibutisega on eriti tore kala saada, kogesin seda aasta algul paari voobleriga haugipüügil. Kevadeks on juba ootel kaks popperit, spinner- ja buzzbaite, üks konn ja peotäis pöörlevaid.