Sai käidud siis 14.02 jõe ääres, hommikul tõi auto ära lõik 3 juurde ja õhtul tuli järgi lõik 1 juurde. Nii ei pea õhtu lõpuks tagasi käidud teed allavoolu kõndima. Jõle hea oli nii püüda. Aga siis põnevast päevast lähemalt: püüki alustasime umbes pool 8 ja kella kümnest juhtus selline asi, et ketas otsustas ühe kruvi välja visata. Lumel oli õnneks kõva koorik peal ja 3 osa leidsime suhtliselt kiiresti ülesse ja mida ei leidnud oli kruvi.
Lõpuks jebisime vist pool tundi umbes, üritasime leida kõikvõimalikest kohtadest õige mõõduga kruvi; prillidelt, kaalult, taskulambilt, kaameralt ja proovisin isegi ketta pealt kuskilt näpistada, kuid ei sobinud ükski. Kurat oleks isegi telefonilt vist selle kruvi võtnud kui oleks sobinud. Peas käisid juba mõtted, et pean terve päev kaasas töllama ja vaatama kuidas teine kala püüab. Mõtlesin, et sitta kah ja võtan siis kettalt suurema kruvi ära ja keeran jõuga sisse, ning lendas seegi näppudevahelt minema. Hakkasin siis maast otsima ja tõstsin põlve ning kaua otsitud õige kruvipea paistis lumest. Oh seda rõõmu! Leidsin ka kiirelt teise kruvi ja sai taas püüki alustada. Kala nägime päeva peale ikka päris palju, kuid enamus ujusid kaugelt juba minema. Arvan, et forksid kuulevad lumekooriku krõbinat jõle hästi. Igatahes jõudsime siis lõigu peale kus oli kala näha palju ja sealt tuli hooaja esimene kala mida sai delikatessina maitsta saia peal.
Oli juba kaugelt näha kuidas järele sööstis. L39 ja nagu pildilt näha siis landiks on Are kunstiteos millel olen ma keele ise uue teinud ja kaladele tundus täitsa meeldivat. Landi mäng hakkas isegi nii meeldima, et sai õhtu lõpuks püksid jalast võetud ja järel käidud. Võin öelda, et vesi on suhteliselt külm praegu. Kellameetri järgi ütleks, et 4 kraadi lähedal.
Päeva jooksul sain korra veel märjaks kui alamõõduline tuli otsa ja jäi kaldarohtu kinni. Jäi kinni nii õnnetult, et tamiil katkes ja kala jäi landiga rohukülge kinni. Mõtlesin, et lähen päästan ta siis ära, kuidas ma jätan ta sinna niimodi ja võtsin trullarite väele. Kaldas tundus seal u 30cm vett ja siis muda ning mõtlesin vaikselt jää äärepealt minna. Järsku käis prahh ja olin nabani vees. Tundus, et mudaraibe oli põhjatu ja õnneks jäi küünarnukk kaldapeale ja sain ruttu veest välja. Natuke naeru, märjad trullarid kotti ja riided selga. Jebisime veel selle kalaga seal ja ei tea kas ta sai lõpuks lahti või ei saanud ning otsustasime edasi liikuda. Õhtu lõpuks tuli veel üks tumedam poisike kes läks toimetusi jätkama.