Jõeforell vol. 7

19.06.2014 sai forellitamas käidud. Ilm oli vihmane ja jahedam - täpselt selline nagu vaja. Püüki alustasin õhtul 5 ja 6 vahel ja lõpetasin kuskil 12 paiku. Võtte oleks võinud tegelikult sellise ilma kohta rohkem olla, aga siiski käis kaldal lõpuks ikka 10+ kala, millest 4 olid tublid mõõdukalad ja ülejäänud olid pisemad tegelased. Üks nibin-nabin mõõdukas (võib-olla ei olnudki) jäi nii õnnetult otsa, et konks oli läbi lõpuste. Panin oma kirurgioskused proovile ja sain pika pusimise peale kala niimoodi vabastada, et lõpustesse jäi ainult väike torkeauk - kala oli vette tagasi lastes küll natuke uimane, aga seda pigem seepärast, et nii kaua kuival oli (vahepeal kastsin ikka vette ka). Matk oli küllaltki pikk ja kala tuli rohkem püügi alguses, sest lõpus selgus, et enne mind olid veel mitmed mehed jõe teatud lõigu läbi kamminud ja kala ettevaatlikuks muutnud (kohati tundusid algusest peale minu ees värskelt trambitud rohi, aga pole kindel). Sellest hoolimata tuli veel läbitallatud lõigust tubli L40 kala, kes läks muidugi oma toimetusi edasi tegema. Päeva põnevaim moment oli püügiaja esimeses pooles, kui L47 kala otsa tuli. Vaatasin, et korralik pikk poiss, aga kui kala kaldale tõstsin siis selgus, et tegemist väga kõhna kalaga. Kui võrrelda seda kala teiste sama pikkade ja ~1200g isenditega, siis ei teinud ta nii võimast möllu ka, aga päris möku ka ei olnud ja adrekas oli ikkagi laes.
Üldiselt olid kalale minnes lootused suured ja eesmärk oli koju viia 1kg+ kala, kes jäi kahjuks tabamata ja seetõttu oli ilus C&R õhtupoolik.
Olin päeva suurima kala kiire vabastamisega nii ametis, et ei teinud piltigi kahjuks.
Ahjaa.. Huvitav asjaolu oli veel see, et kohe kui L47 kala vabastasin, tegin uue viske samasse auku ja sealt tuli L40, kes oli oma pikkuse kohta juba märksa kogukam - temast tegin ka pildi.


Väike video ka kalade vabastamisest:
vimeo.com/98849834

Rainer, mis ritv see Sul on? Tundub hea mugav, kenade korkdetailidega.

Head halba ilma ei saa lasta raisku minna. Käisin samal õhtul kahel kodulähedasel jõel, kummalgi tunnikese. Esimesel ei ühtki tonksu, teisel hüppas üks kala risu alt välja, aga ei võtnud korralikult.

Võtuteema jätkuks. Paar korda olen saanud jälgida, kuidas forellid landile reageerivad. Ühe kala peletasin madalas ülesvoolu kahlates põgenema. Varsti tundis ta pöörleva vastu leiget huvi, ujus kaks või kolm korda landile järele, mind õnneks ei märganud. Järgmisel viskel tuli korralik tugev võtt. Teine kord ujutasin allavoolu Salmo lepatriinut vikreforelli nina alla. Togis mitu korda. Kui siis tegin kiirema tõmbe, oli kala otsas. Sedagi on juhtunud, et samast kohast tuleb kahe järjestikuse viskega kena forell.

Ritv on Cormoran ULX Ultra Light Spin 2,10m 1-9g. Ridvaga olen ülirahul. Näiteks leechi on hea mängitada, aga mis peamine - isegi väiksem kala, kellel reaalselt nii palju jõudu pole, annab ridva abiga sellise mõnusa tunde, sest ritv mängib iga väiksema sööstu ja vingerudega kaasa.

Edaspidi proovin isegi võib-olla veel kauem ühte ja samasse auku visata, sest nagu eelpool mainiti, võib see tulemuslikuks osutuda

Tervitus kõigile kalastajatele.
Olen ise küllaltki roheline kalastuses ja sai täna esimest korda otsitud kohti Vääna ja Loksa kandis püügi jaoks.
Tee mis sa teed, kuid ainult madala vee otsa sattusin, kus ei olnud kalast haisugi.
Küllaltki keeruline on mingisuguseid kohti otsida, kui pole mingit aimu mis ja kuidas olema peab.Sai küll eelnevalt natukene uuritud kuid edutult.
Kui keegi nüüd lähiajal kuskile minemas on ja ei ole vastu, kui üks inimene veel kaasas jõlgub sabarakuna ,oleks super.Premeerida võin sikspäkiga :lol: (beer)

vääna kandis ja loksa kandis? Suht pikk kihutamine ühest punktist teise...

Kuna noomiti, et negatiivseid käike ei kirjeldata, proovin omalt pooltki seda aruandluslünka täita. Kummaline päev. 4 erinevat jõge, kell 5 sain alles auto juurest liikuma ja kell 5 õhtul olin juba kodus tagasi. Nii et 12 h "tööpäev", millest julge enamus oli roolis...

Tegelikult planeerisin lausa kahepäevast trippi. Täna üks nire ja homme hommikupoole teine. Läks teisiti. Esmalt osutus võimatuks üldse kuhugi jõuda, sest geps ei võtnud pilti ette (tark nagu ma olen, ei saanud ju eile patareisid kontrollida) ja kaarti mul samuti kaasas polnud (mõistlik tegu, kui minna uusi kohti avastama). Sõitsin siis mälu järgi kuskile, et leida 24h bensukas. Esimene "sõitsin kuskile" läks vales suunas, keerasin ringi ja teisele poole. Esimeses bensukas olid need ülisuured jämedad patareid, sõitsin järgmisse kohta, kust oma AA lõpuks kätte sain. OK, 5 paiku olin lõpuks riides ja start nirele. Huvitav on vaadata: lähed otse ja ikka otse, aga geps sunnib sind pöörama. Vähemalt 90 kraadi. Tegin tema tahtmise järele ja oh imet - olingi varsti jõe ääres. (Olen seda fenomeni korduvalt vaaginud. Ise ma fikseerin oma liikumise hoopis teisiti - ja teen metsas suuri ringe. See, et natuke võib kõrvale kalduda, on ok, aga lausa 90 kraadi... Tasub sellises olukorras ikka elektroonikat usaldada ja võtta lihtsalt infoks, et aju on disorienteeritud ja peksab segast.) Enivei, jõepõhi võgagi ok, aga vesi madal ja jummalast läbipaistmatu. Pluss meeletult kupulehti. Pluss meeletult kopratamme ja -käike. Loobusin varsti, ei olnud usku. 3 päris kobedat ahvenat õnnestus saada ja tseeerritada. Nii saigi tervepäeva jõgi üle vaadataud tunniga. Läksin auto juurde tagasi ja sõitsin järgmisele nirele. Samuti avastusretk. No see oli nire selle sõna otseses tähenduses. Meeter lai ja pruuni veega. Truubi juurest ühe haugi sain ja tseeerritasin. Kusjuures tegelane kukerpallitas vees nii, et mõtlesin vaikselt, et krt, kas ongi täpik? Siis kolmandale jõele, kus esimese viskega madalas ja käredas keegi mu leechi ebaõnnestunult ründas. Siis paar kontakti päkapikkude poolt ja viimaseks piisaks oli magistraal jõe ääres. No ei nimeta teisiti. Tulin korraks välja ja ausalt, nii võimast kallasrada pole isegi kevadisel Kasaril vimmahooajal. Ühesõnaga, jälle loobusin. Sõitsin veel selle jõe üleval asuvat silda otsima, aga kuna kaarti polnud ja ma ei tea kuhu juba hakkasin jõudma, loobusin sellest plaanist. Lõpuks, neljas nire andis nendel üksikutel pilves momentidel ka mõned alamõõdulised täpikud. Ja preemiaks ühe mõõdukala kah. Ühe leechi sain vastaskaldas roikasse kah. Poolvajuv muda, üritasin sügavale päästma ronida. Ei ulatanud. Siis samm tagasi ja tõukest muutus poolvajuv muda vajuvaks mudaks. Kahlad hoobilt külma vett täis. Ritv kaldale ja jalutasin mööda kallast tagasi. Ühes madalas kohas sain üle minna. Leech oli kinni kaugel ja halvasti. Mingi oksaga sudisin, kuni lõpuks tamiil puruks läks ja ma oma leechist ikkagi ilma jäin.

Selline tore päev oli.

Hiilisin eile pärastlõunal kodust minema, et jaaniöö sumin jõe äärde jätta. Algus oli üsna vaevaline, lant ei lennanud sinna, kuhu vaja, ja võsa tundus palju tihedam kui eelmisel korral. Esimese kahe tunni jooksul forellid end ei ilmutanud, proovisin Salmo särje ja liitsiga. Siis jõudsin paika, kus kala käis pinnas. Liitsi nad ei puutunud, aga vaskne Abu Droppen sai kohe kalaseks. Alamõõdulised. Edaspidi nägin ka suuremaid forelle, püüdsid end mu jalge ees hõreda oksarisu all varjata, kolm kala kõrvuti. Lanti nad ei tahtnud. Järgmiseks panin otsa uue Salmo Lil' bug'i, selle katsetamine oli üks eilse käigu sihte. Vihmad on vett kergitanud ja üks risti-rästi puutüvesid täis lõik enam-vähem vee all. Muidu on seal viskamise võimalused nadid, aga nüüd sai seda põrnikat pikalt mööda pinda kerida. Lendab hästi ja ujub uhkelt, väike laine taga. Varsti kargaski esimene forell kuskilt rohu vahelt üles ja haaras pinnalt lanti. Väga põnev! Päris mõõtu välja ei andnud, aga põrnikalt võttis süütuse. Paar võttu oli veel, närvid peavad korras olema, et mitte väga ehmatada, kui forell - mauh! - pinnalt lanti rabab. Nii see aeg läks, kavatsesin jalka ajaks lõpetada, aga võta näpust. Helistasin koju ja kuulsin, et Suárez oli kedagi hammustanud. Mul hammustas forell põrnikat. Veendusin taas: forellipüük on parem kui jalgpall.

Leidsin netist Salmo põrnika kohta ühe klipi ka: