Jõeforell vol. 8

Ai kurat, kuidas ma nautisin siin seda vaikust. Ise pean põhjanaabrite juures tööd rügama. Aga härra aapua ikka pidi asja ära rikkuma

Tänase retke võib kokkuvõtvalt kokku võtta täiesti persekukkunud püügina. :lol: Algus oli kõik norm jälle üks sinna kilo kanti jõekas käis otsas, nägin ära ta ja siis sai minema kahjuks. Edasi aga kõik ainult läks allamäge. Kõigepealt kukkus sõber kuskil kõhuni vette mingi kopraauk või mis tahes see ka polnud. Kõige hullem oli see, et kaldad olid kõik kuskil 30-70cm veeall täiesti. Okei see selleks haha, peale sõbra kukkumist mõtlesin lähen liigun mõne parema koha juurde ja muidugi suutsin ka mina kuskile auku vajuda. igaljuhul ma põhja jalgadega ei jõudnudki ja olin rinnust saati vees, esimese asjana lendas ritv kohe ja siis ühe käega üritasin telefoni kätte saada taskust ja teisega otsisin kohta kust saaks ennast madalamasse jälle tõmmata. Kahlakad olid hargivaheni kõik vett täis. Ja noo edasi suutsin 7st leechist järjest ilma jääda. Lõpuks ühe ca 30cm kala ikka sain aga noo telefon jamab, landikarp leechidest tühi (uued suled pole ka kohale jõudnud), ja kahlakatele tuli mingi rebend sisse selle kukkumisega

Nonii, mul oli kah vahelduseks selline õige kalalkäik. Enne jõele jõudmist tegin pulli pärast paar viset sinna suubuvas kuivenduskraavis. Kuna seal vesi ilustikenasti voolas ja puha. Ja liivane põhi oli. Ja pisikene, 10cm kanti täpik isegi proovis paar korda mu leechi haarata. Mõnus. Aga ega eriti rohkem kokkuvõttes ei juhtunudki. OK, üks äkki mõõdus kala trallitas otsas mõnda aega, jäme kui kurat. Kuna mul enivei tema mõrvamise plaane polnud, siis õnnestus kalal ennast vees ise vabastada. Siis mõned haugid, kellest kaks polnud pastapliiatsist suuremad ja viimane haug, kes mu leechi ära varastas. Peale seda, kui panin trossi vahele, haugid enam ei rabanud. Täpikud loomulikult samuti mitte. Et seda kuidagi kompenseerida, siis lendasin kopraauku ja käega mingi ora otsa, nii et lõin ühe korraliku puutüki päris kenasti peopessa sisse. Tükk aega üritasin teda kätte saada. Edu tõi selline võte, et surusin leechi konksu selle tüki sisse ja siis roppude sõnade saatel tirisin konksuga selle puutüki välja. Siis saatsin selle jõe pikalt ja läksin teisele, kus rändasin jõemudas ja kallaste ürgvõsas vast isegi paar kilti kokku. Vett selle ajaga jõkke ei tekkinudki, nutsin väheke ja roomasin auto juurde tagasi. Ehk siis selline käik nagu üks õige täpikujaht olema peabki.

aapua wrote: Vett selle ajaga jõkke ei tekkinudki, nutsin väheke ja roomasin auto juurde tagasi.

Vähe nutsid.

Muidugi. Ma olen liiga mehine mees lihtsalt.

Mehed siin maininud, et kahlakad katki läinud viimasel ajal. Oleks ära anda uued Keeperi kummikutega kahlakad 42nr. Hind kokkuleppel. Kellel huvi see kirjutagu postkasti.