Sai ka eile välja valitud kaks uut nire, mida külastada, jõudes esimesele nirele selgus, et see on nire sõna otseses mõttes. Jõudes järgmise nire äärde, mis voolas peaaegu paralleelselt hetkel ühe täies ulatuses keelu all oleva jõega, sattusin eravalduse sildi otsa, eemal majade juures nägin askeldamas kahte meest, arvasin, et tõenäoliselt on maa ja silt nende omad, sõitsin hoovi, et meestega juttu teha, sain loa minna autoga nende territooriumile aga nad ütlesid, et oja on täiesti kinni kasvanud ja aastaid pole seal mingit tegevust nähtud. Liikusin autosse plaani pidama. Välgatas mõte, et sõidaks hoopis Järva, kiirelt vaatasin gepsust päikese tõusu ja loojangu aega ning tegin kiired arvutused, kasutades kuulsat "kui palju on mul pügiaega" valemit, mis on midagi sellist: hetke kellaaeg - päikeseloojang + orienteeruvalt 30 minutit - kohalesõidu aeg + koefitsent lubatud sõidukiirusest kiiremini sõites = orienteeruvalt 4 tundi püügiaega
. Teel Järva meenus, et nende meestega seal maja juures rääkides, tol hetkel jutu käigus sellele väga tähelepanu ei pööranud, olid nende käed tegevuses ja nimelt tegevuseks oli võrkude puhastamine, tagamaid ju ei tea aga loodan, et see ei ole nii nagu mina järeldasin, ehk see majake oli püügikeeluga jõe kaldal. Teel Järva sattusin kahte teetööde alasse ja see aeglustas minu tempot ja tekitas ärevust ja viha sest n.ö "sügelus" jõe äärde oli nii suur, et valmis või tapma. Käisid peas ainult mõtted, et loodame, et kedagi lõigul ees ei ole ja mis landid, kuidas ja kus. Kohale jõudes oli ikkagi jõe ääres auto, võttis vanduma aga alustasin ikkagi püüki ja hetk peale seda see auto läks minema, oli vist mingil muul eesmärgil jõe ääres või püüdis kusagil mojal. Üks lapsforell kohe püügi alguses. Jõudsin kohta kus eelmistel kordadel on kala alati lanti rabanud aga pole otsa jäänud, tegin eelmisel korral seal eeltööd eemaldades mõned oksad, et järgmisetel kordadel oleks parem visata, ideaalne vise aga täielik vaikus, uus vise ja ikka vaikus, pommitasin natukene ja kahjuks ei olnud kedagi kodus, liikusin natukene edasi ja tegin väga raske, ebardlikust koasimoodo asendist viske pikki jõekallast kiirema vooluga lõiku, kerisin rahulikult ja korraga väga rahulikult ja jõuliselt kala rabas voblerit alt, tulles sellega pinda ja sulpsates delfiini sarnaselt vette tagasi, kala külge nähes läksid mu silmad väga suureks, justkui fiskarsi lumelabidat oleks keegi nina ees vilgutanud ja loomulikult see voobler tuli kerides tühjalt edasi ilma kalata. Pommitasin veel seda kohta aga ei midagi. Mingi maa edasi tulid kohad kus oli võimalik teha pikemaid viskeid, ühe pikka viske peale tundsin rabamist ja korraga tuli kala pinda, jälle korralik kala, kuid tedagi tundsin ainult mõneks sekundiks. Läks juba üsna pimedaks ja alla anda ei olnud veel plaanis, eemalt nägin, et keegi käis pinnas lobistamas kahel korral, liikusin vaikselt lähemale ja proovisin siis teha ühe korraliku viske, täpselt õigesse kohta ja kala otsas, kala viskas selliselt küünlaid nagu Müürsepp põrgataks korvpalli, vaevu puudutas vett, kui oli juba jälle lennus, voobler oli kalal korralikult suus ja küünlad teda ei päästnud, kala käes aga kahjuks L33, kuid tegi see eest väga vinget möllu. Lõpuks oli juba nii pime, et oli raske juba püüda ja liikusin ära koju, väike kripeldus sees, et ikka ühe kolli oleks tahtnud koju kaasa viia.
Jõudu viimasteks ponnistusteks!