Et kõik algusest ära rääkida, pean alustama reede õhtust. Nimelt käisin rullitamas üritusel Friday Night Skate. See lõppes südaööl ja peale burgeripeatust sain koju veidi peale kella ühte. Ja und polnud. Otsustasin startida jõele ja seal alles väike uinak enne püüki teha. Jõe äärde jõudsin kella 3-ks ja loomulikult und ei tulnud, valgus oli just paras ning otsustasin kohe peale minna. Ilus oli küll varahommikune mets päikesetõusus. Kohe alguses esimesi ebaõnnestunud viskeid tehes kalu ei näinud, kuid matkasin vaikse tempoga muudkui edasi. Ja kus siis alles hakkas toimuma. Mitte minule küll päris oodatud suunas - nimelt kalad ujusid kuskilt välja mu landi järgi, küll toksisid ja peletasid lanti aga süüa ei tahtnud neist keegi! Lihtsalt togisid ja jälitasid. Enamus küll alamõõdus aga oli näha ka suuremaid isendeid, oli üksikuid kalu jälitustööl, olid ka parves kolme-neljakesi. Ma pole kunagi varem niipalju kalu näinud ühel tretil. Mõnel väikesel õnnestus ka landi otsa jääda, kuid näha oli, et see juhtus inglisepäraselt öeldes "mitte väga aplalt". Püüdsin põhiliselt liitsidega aga ka pisikese rombikujulise plekiga (vist Lucky John IMA). Kalu pinnal ja pinnalt toitumas ei näinud, kuid kuskilt õõtsikute alt jm varjepaikadest nad välja ujusid. Põhimõtteliselt iga järgmine nö viskepeatus ujus kuskilt keegi välja. Ühtäkki kuulsin vastaskaldas kõrkjate sahinat ja tasast mütsumist soisel pinnal. Ehmatasin alul, et olen mõne kalamehega sellises kohas ja sellisel ajal kohanud. Heinte ja kõrkjate vahelt aga ei õnnestunud näha kellega tegu. Äkki karu? Kurat seda teab, sammud olid igal juhul suurema eluslooma omad, kujutan ette, et hirve või kuldi (vm kapjadega eluka) väikeseläbimõõdulised kabjad sellist mütsuvat heli ei tee. Mõistatuseks see jäigi ja liikusin edasi. Umbes kella poole üheteistkümne ajal käis aga ridvast mõnus mütakas läbi ja lõpuks oli üks mõõdus täpiline ka sööma hakanud. Lasin tal mõnuga tuuritada lagedamal lõigul ja L40 lõpuks kaldal oligi. Just samal hetkel helistas Timo ja teatas oma saavutustest ühes teises kohas. Pikalt ei rääkinud, kuna tundus, et olin silmanud kedagi pinnal käimas. Ja praktiliselt samast august hakkas väikest rombi jälitama järgmine mõõdukala. Rabas seda, kuid ebaõnnestunult ja kadus. Panin otsa Rando vobleri, kala tuli uuesti välja, kuid käis ainult ettevaatlikult piilumas seda. Veidi eemal meelitas sama vobler veel ühe mõõdukala välja, kuid jällegi edutult. Aga tundus, et kalad on aktiivsemaks muutunud viimase 15 minuti jooksul. Tegin järjekordse heite jõekaanakut ühendavale laiemale kraaviosale ja siis lõpuks käis see raks, mida kaua oodanud olin. Ritv korralikult lookas ja sidur mis eelmise mõõdukalaga oli ilusti timmitud aina ragises. Suur ilus kala kellesarnast minul veel otsas pole käinud, möllas, tiris ennast ninaga põhjapoole edasi tagasi ja kuni ma sidurit raskemaks keerasin, jõudis järsu kaldaserva alla kaduda ning lant tuli tühjalt tagasi... Istusin maha ja vandusin veidi kõva häälega, kuid midagi polnud enam teha. Sain 10-15 sekundit rõõmu ülekilokalast. Edasi minnes oli kaladel jälle söögiisu kadunud, uurisid ja togisid mu lanti ning kadusid. Lõpuks sikutasin ühest rohupuhmast lanti välja, kui see plönndi vastu ritva lendas ja ritv sellest ca 40 cm jupi kaotas. Väsimus hakkaski juba peale tikkuma, võtsin telefoni gps-st suuna autoni ja vantsisin tagasi. Päev (või siiski öö) aga oli tegus ja kaladerohke olnud (vähemalt visuaalis) ning see sundis poolel koduteel autos väikese (umbes tunni-paarise) uinaku tegema, enne teekonna jätkamist. Pilt ka lõpetuseks ainukeseks jäänud kotikalast:
Inimene nagu inimene ikka, hobid on erinevad. 
