timo wrote: ...Päeva tipphetk oli ilmselgelt Elmeril, kui kuulsin järsku paarkümmend meetrit tagapoolt OTSAS, SEE ON SUUR KALA. Oligi otsas ja tegi möllu, vesi vahutas . . . aga las Elmer räägib ise edasi
Õnneks Timo kirjutas juba suuremalt osalt kõik ära. Jõgi väikeste supikatega meid ei narrinud (ainult 3 korda kahe peale), see eest saime näha selliseid mauke, keda minu silmad näinud polnud. Enamus neist muidugi mööda ujumas. Paar tükki mida silmasin nina ees, olid sellised, mida ainuüksi vaadates hakkasid käed värisema ja adrekas ajas kuklas karvu turritama.
Alustasime ca 4 ajal hommikul ja kala tundus täiesti apaatne olevat. Nägin ilusat nö mõõdukala keset jõe voolusängi, ujutasin landi nina eest mööda, mispeale kala lihtsalt ujus pool meetrit eemale... Ühel hetkel, kui meie plaanitud tripp oli ca 3/4 juba läbi käidud algas kerge vihmasabin, mis muutis seni täiesti klaari veepinna selliseks, et ei näinud meie vette ja kala välja. Viskasin väikese paarigrammise pleki (ühe konksuga ja ilma kidata) juba Timo poolt läbikammitud lõiku ühe puuvõra alla. Kala rabas mööda, tegi poolkaare ja rabas uuesti, seekord edukalt ja konksu otsas ta oligi. 50+ cm pidi ta ikka olema, sest võrdlesin mälupilti hiljem 40 cm ridvavarrega, mis tundus päris pisike võrreldes kalaga... Vasakul pool mind oli paari meetri kaugusel üle jõe langenud puu, paremal meeter pooleteise pikkune puuosa. Sinna poolikusse puusse ta alguses ennast koos tamiiliga sisse sõitis, kuid sealt õnnestus ta välja tuua. Edasi kala songerdas mõnda aega ninaga veepõhjas nagu otsides põgenemisteed, aegajalt tehes sööste eemale. Siputas ka paar korda päris korralikult, nägin, et konks oli ilusti suunurgas kinni. Tegin suitsu ja hoidsin teda paigal, proovisin ka käega otse tamiilist hoides sööstu ohjeldada, kuid tundsin, et kui järgi ei lase, tõmbab ta tamiili (0,18 exofil) lihtsalt puruks. Kaldaäär oli ka piisavalt kõrge, et teda kaldale lohistada. Seega polnudki muud varianti, kui oodata kala väsimist. Kuid seda ei juhtunud ega juhtunud. Ühe järjekordse sööstu ajal tundist ta ilmselt võimalust ning põgenes vasakul pool oleva puu alt teisele poole seda, veel hetk, käis raks ja kala oli koos landiga läinud. Mnjah. Kala väsitamise ajal valdas mind kummaline rahu, see tunne hakkas aga tasapisi muutuma. Hiljem auto juurde kõndides ohkasin juba üsna tihti ning lasin ilmselt ka mõnegi krõbedama sõna. Nüüd ei teagi, kas peaks siiski kahva ostma? Oeh...naisele juba rääkisin, et kui ohkan sügavalt, siis pole midagi hullu lahti, lihtsalt mõtlen veel sellele kalale.