Lahe lugeda, kuidas kõik käivad ja saavad ja puha, ise polnud juba üle kuu aja niredele sattunud. Igasugused pereüritused ja siis oli ilm liiga sitt ehk palav ja päikseline (ma vaikselt hakanud minema seda teed, et läbi ussiemmi ennast enam jõgedele ei pressi. Kui ikka korralikku pilves ilma pole, siis jäägu need kalad minu poolest sinna jõkke edasi). Laupäeval oli küll ilm ok, aga segasid muud üritused, pühapäeval aga oli pool päeva püüki täitsa võimalik teha. Raikoga nagu ikka, aga seekord mitte eriti kaugele, mitte otsapidi Pihkva oblastisse kus me tavaliselt käime.
Ma polnud sellel nirel käinud vast 2 aastat või nii, Raikol umbes sama seis. Mäletasin, et see on padrik kuubis. Eksisin, veel hullem oli. Iilge ronimine läbi ja üle ja ümber okste ja risu ja vette ja kaldale kukkunud puude. Vesi kah ülimadal, püügikohti ülivähe. Ometi, suht alguses vabastasin konksu otsast ühe supika, ja kohe samalt platsilt paar meetrit kaugemal ründas mu pöörikut täitsa kobe tegelane, kes paari sekundi järel otsast läks. Siis oli väga pikalt vaikus, ja mott käis täiega maha.
Mingil hetkel hakkas aga jälle juhtuma, ja ausalt öeldes oli üllatav, mis gabariitidega kalad need olid. Ei, ei midagi hiiglaslikku, aga sellised kilo tuuri, pluss-miinus natuke. Päris mitu äraminekut oli nii minul kui Raikol. Ühe ilusa platsi peal tegi Raiko viske pikalt, kalda lähedalt kus oli sügav, aga ta oli sunnitud viskama üle viltuse puu. Jõhker laine, ja korralik kala käis korraks otsas, et siis seejärel rahulikult meie nina alt mööda ujuda ja jeehat teha. Jalutasime sellele platsile, niisama nalja pärast tegin suht samasse kohta ka ise ühe viske, ja paari meetri kaugusel esmalt keeris ja hüpe landist mööda ja seejärel kohe pauguga otsas. Nii kähku käis, et Raikol õnnestus filmida ainult kala väljavõtmist. "Väsitamine" oli vast 5 sekundit või nii. 45 cm kala. Hiljem, ühe põõsa juures, kus vett oli vast paarkümmend sentimeetrit, õnnestus Raikol oma lant sokutada absoluutselt ideaalselt põõsa ja vee piirile, tasuks 43 cm marjakala (minu oma oli kahjuks spermapull). Edasi mul ühe kaika alt veel ühe ilusa kala otsast minek ja siis kirsiks tordil Raikol kohast, kus me sisuliselt juba peale olime roninud, ikka vägagi ilusa loomaga kontakt. Pinda ei tulnudki, rullis ja tiris, ja oma teed lõpuks läks. Jama oli selles, et me enam ei oodanud sellises kohas kontakti - ma seisin sisuliselt keset vett täpselt seal, kus kala keerutas, ei saanud enam kuhugi eest ära kah minna. Raikol oli seega väga vähe tegutsemisruumi. Osaliselt kirjutan selle äramineku enda aadressile. Lohutab see, et jumal taevas näeb ja teab, kui palju on minul Raiko süü läbi suuri kalu otsast ära läinud...
Skooriks jäigi siis mõlemal üks kotikala. Seekord kasutasime pöörikuid, nr 2 pruuni. Mul enda oma, Raikol originaalne Mepps.