Meriforelli hooaeg 2017

Eile siis üle pika aja mere ääres. Vesi ülimadal ja laine olematu, aga temperatuur oli ideaalne ja vee selgus talutav. Tavapärastes kohtades kala polnud, aga läbi tuli need sellegi poolest piitsutada. Siis liikusin kari juurde, kus ainukesena püsiv laine peal oli. Tükk aega pommitasin selles suunas, aga nõrk vastutuul ei lubanud sinna välja visata. Panin otsa raske peenikese landi, vise üle kari ja oligi kohe otsas. Tugev võitleja, nii 60 cm kanti. Tegi oma sööstud ja hüpped ära ning tundus, et hakkab maha rahunema. Võtsin telefoni juba filmimiseks välja ja sain isegi 4 sekundit filmida. Videot hiljem vaadates on näha helki merepõhjast, landi veest välja lendamist ja valjut ebatsensuurset väljendit. Olin unustanud, et sügiseste mõõdus merikate jaoks on kahte kätt ikkagi vaja.

Järgmises kohas copy paste. Tavapärases kohas kala polnud. Siis nägin püsivat lainete murdumist ühe kari peal. Ei visanud välja, sain veidi lähemale hiilida ja pika viske peale kala otsas. Veidi lihtsamalt tuli minu juurde. Sellise lolli suurusega oli, et turjast väga hea võtta ei olnud, lõpuste vahelt ka väga hästi ei saanud ja kallas oli kaugel. Kuna kala hakkas väsimuse märke näitama ja kolmik oli kolme haruga suus kinni, siis tõstsin ta landist ülesse nagu alamõõdulise. Kala silme ette tõstes nägin, et ükski haru polnud tegelikult väga tugevalt kinni ja kui ta siis järsku rapsima hakkas, ei osanud paanikas muud teha kui kala koos landiga tagasi vette visata. Kuna olin ka sidurit nõrgemaks kruttinud, siis jõudis veel paar sööstu teha ja uuesti minu juurde jõudes olid kolmikute harud juba teiste kohtade pealt kinni. Lõpuks sain siiski lõpuste tagant näpud läbi. L54 cm pole küll teab mis suurus, aga kui järjest palju vigu teha, siis saab ka sellest kuhjaga adrenaliini.

Kui nüüd neid täisnulli päevasid vahele ei tuleks, siis võiks juba arvata, et oskan merikat püüda. Tahaks loota, et neid päevi jääb vähemaks, sest iga ilmaga enam mere äärde ei roni, aga ilmselt mitte.

Eile esimeses kohas tingimused ilusad, aga koht võrke risti täis. Järgmises kohas vesi natukene sogane, aga ei midagi hullu. Kaldalt proovi visked ja siis vette. Huvitaval kombel kaugemal oli vesi tunduvalt sogasem. Pärast pikka piitsutamist tegin diagonaalis kalda poole viske, võtsin juba landi välja ja alles siis nägin korralikku keerist vees. Aga rohkem ei midagi. Liikusin kaldalt 100 m edasi. Kaldalt vise ja kohe otsas, aga ilmselt alamõõduline, sest sidurile survet ei avaldanud ja rapsis ainult sabaga pinnas. Sai minema. Selle koha peal veel mitmed pinnaskäimised ja landile järgi tulevad keerised, aga ei ühtegi kontakti landiga.

Läksin siis veel edasi ja piitsutasin korraliku maa maha. Tegelikult kulutasin aega, et sellesse kohta, kus esimest keerist nägin, varsti tagasi minna. Ajapikku vesi veidi selgines, koht rahunes maha ja teadsin, et seal ei tasu vette enam minna. Ja oligi, uuesti vise kaldalt, paar meetrit enne landi välja võtmist oli keeris järel ja murdosa sekundi vältel mõtlesin, et jälle ei võta ära, aga siiski võttis. Seda siis allapõlve veest. Ja kus oli tugev võitleja, hüppeid ta teha nii madalas ei saanud, hõõrus ennast kivide taha ja põhja ning olin suhteliselt kindel et läheb. Läksin ise põlvini vette, keerasin siduri suhteliselt lahti ja lasin tal sööste teha. Kala ei näidanudki väsimuse märke. Siis tegi sööstu hoopis kalda poole, kiiresti kerides järgnesin talle pooljoostes. Veidi oli joppamist, aga sain ta kaldale tiritud. 54 cm ja 1,85 kg. Landiks 25 g aapua tuhm täishõbe. Pilt on tehtud sekund pärast kala maandumist.

KÜSITLUSED: Soome ja Eesti merikapüüdjate harjumused

Soome meriforelli püüdjate hulgas tehti väike uuring, kuidas neile meeldib merikat püüda. Tulemused on ära toodud uues Käsiraamatu artiklis ja ühtlasi leiab portaalist sarnase küsitluse meie punasepüüdjatele.

Artikli link: www.kalaportaal.ee/opetused-ja-artiklid/...apuudjate-harjumused

Kõik kommentaarid on teretulnud!

Kuidagi vähe on see aasta merikapilte ja jutte, mis toimub?

Krt osta või ainult selle pärast nutitelefon, et talutavaid pilte teha... Uskumatu kvaliteet ikka! Aga pole hullu. Ühesõnaga, ilm oli hommikul liiga ilus, et merele minek edasi lükata. Ja tegelikult plaanisin hoopis ühe teise nuki peale sõita. Aga sõites sinna, möödusin ühest teisest enamvähem ok kohast, vaatasin vett, ja mõtlesin, et no ok, loobin väheke. Ausalt, hästi vähe, ja siis sinna kuhu tahtsin. No ei õnnestunud. Mingi 15 min liikumise ja liikumise pealt loopimise järel esimene kotikala. Siis poole tunni pärast teine. Veel pool tundi, ja kaugelt kargas mingi jõhker tegelane otsa. Aeglased, aga ülijõulised tõmbed kahele poole. Jalg hakkas igatahes tudisema, mõtlesin, et mis loom nüüd otsas on, mõttes palvetasin, et näeks ta vähemalt ära... Natsa häiris, et ehkki tõmbed olid ülirahulikud ja väga tugevad, lasi ta väga kergelt ennast kohale kerida. Ja nägingi ära. Fakk. Ei teagi, mis teema oli, ilmselt konks kuskil rinnauime juures või midagi sellist. Kala tundus nimelt lausa alakas olevat. Täpselt ei saanudki teada, sest läks otsast mingil hetkel. Ja siis veel natsa aja pärast sain ka ühe alaka kätte. Kahel viimasel korral olen püüdnud oma nigliga. Kui kevadel suutsin ainult alakaid sellega tabada, siis nüüd on ka mõõdukate skoor avatud. Nädalavahetusel üks suht täpselt mõõdus kala kotti ja silma järgi kahe tuuris kala läks otsast. Täna siis kotti 53 cm, aga kahjuks suht kõhna (seda ma ei kaalunud) ja lisaks 60 cm / 2,3 kilo emane.

Kahepeale laupäeva hommikused pätsid idast.
1,3kg(53cm) ja 2,5kg(62cm). 2,5kg EKS Merikas 4 etappi kolmas koht.