Ilmad olid super vahepeal ja suurema osa ajast veetsin jõekaldal, kuid kobedat kala välja meelitada ei suutnud. Hommikul aknast välja vaadates paistis kena sombune, mõeldud - tehtud. Jõe äärde jõudsin ikkagi alles pärastlõunal kella neljaks. Olin nädal aega käinud ülemjooksul ühel samal lõigul kõiki auke pähe õppimas (mitte ühtegi teist kalameest!) ja otsustasin seekord minna keskjooksu kaema. Naljakas moment, kui paned hoolikalt GPSi tundmatusse kohta paika ja kohale jõudes saad aru, et oled siin juba käinud, täiesti mõttetu koht veel pealegi. Tunnike sai ära raisatud läbi võsa murdmisega ja andsin alla...
Kiirelt autonina ülemjooksu suunas ja tuttav koht terendas peatselt silme ees. Jalutasin allavoolu minema ja vahepeal täiendasin C&R karmapanka. Kell oli kuus saanud ja nüüd oli aeg ülesvoolu suunduma hakata. Mõni üksik alakas C&R ja kõik, haudvaikus.
Proovisin absoluutselt kõik kohad läbi aga tulutult. Järgmine tund tõmbas motivatsiooni täiesti nulli, lant igalpool kinni sest üsna hämar ja pidevalt okstega näkku. Sain metsast välja veidi lagedama peale kella kaheksaks ja plaanisin viimased kerimised teostada. Jõudsin kena kurvini, kahjuks lanti sellest läbi kerida ei saa kuna oksad vees. Liikusin puu ette, omaette vandudes, et nüüd näeb kala mind ju ära... Suurest frustratsioonist mõtlesin esimest korda mängitada vooblerit puujuurika alla veel viimase kerimisena, et jäägu see lant kinni ja saaks rahus koju ära minna... Aga ei.
Sekundi ehk sai juurika all see voobler sitsida kui otsa hüppas kena kalake. Üritas kõigest väest risu alla saada kuid toore jõuga tõin kala enda juurde. Edasi läks lihtsalt, sest kolmik oli tugevalt keele küljes, tuletasin meelde õpetussõnu, et veri kiirelt välja ja siis on aega. Selgus kurb tõsiasi, et kala vabastamine annab ikka palju suurema emotsiooni kui kaasa võtmine.
~L45, Lääne-Eesti, Rappala CD5 Muddler, magu paksult puruvanasi täis
