Merikas, merikas....

Seitsemekümnendatel aastatel välja antud Kalastaja käsiraamatutes kirjas meriforelli kohta et kehtib aastaringne püügikeelt või püük lubatud ainult erilubade aluse Pirita jões. Keegi teab täpsemalt mis aastast ja kui kaua selline keeld oli? Seega loogiline ju et to aeg oli mugavam jõest püütud merikad jõeforellideks nimetada:)

Keeld kehtestati ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 5 juunist 1968 , avaldatud almanahhis "Läki kalavetele," Tln, 1968,lk 106.

Kehtis mu teada kuni nõuka aja lõpuni.

Merika püük ei olnud neil aastatel nii populaarne kui nüüd ja oli võimalik vaid vähestele, sest kogu põhjarannikul ning seal asuvatel jõgedel oli nõutav piiritsooni luba.

No arusaadav et keelu all oleva kalaliigi püük ei saa populaarne olla. Püügikohad ka veel piiratud siis eriti jama.

Mäletan 80-te algusest, et ühel Tallinna kalamehel ma kodus siiski ühte 20 gr hõbedast Tobyt ma siiski nägin...

Vaatasin teist nagu ilmaimet tollal, seni olin ainult kataloogides näinud...

Ega mingit ülierilist lõhejõge Pärnust ilmselt ei saa- Sindi paisu eelsest ajast on teada (Fischer, Eine Versuch über Natur Geschichte Livlands, Köningsberg, 1791) on teada, et Tori kärestikel asusid lõhetõkked, ja et lõhet leidus, ja teistest kaladest mis praegu erilist huvi pakuks, olid peale haugi, latika ja vimma ka silmud, kuid tipp-lõhejõeks öeldi olevat ja on ka praegu selles piirkonnas, siiski Salatsi.
Aga sedagi tuleb kaitsta - vaja on spetsiaalkodanikeühendust, mis haldaks Pärnu jõge. Enda poolt räägin just sellest osast, mida ise täpsemalt tunnen, st. ülemjooks. Ja juurde võtta ka Koeru -tagused jõed. Majanduskava, nagu kesk. min-i kalanduse osakond soovis, on tehtud, tööd on teha palju - vaja osta minikopp ja niiduk koelmute kobestamiseks ja niitmiseks Seinapalul, vaja osta maimu, teha kraavide otstele spetsiaalsettebasseinid jne.
Teisiti ei saa. Praegune halduskorraldus on Eestis viimase 100 aasta jooksul esinenud vaid ühel perioodil, ja see oli stalinistlik võimuaeg.