Merikas, merikas....

nipi: ...vaja osta maimu...

Lõhemaimu juba nüüd Pärnu jõkke lastakse, kuid kas meriforelli maimu veel keegi kasvatab? Praeguses taastootmise tegevuskavas on ta ju arvatud nagu jõeforellgi alles neljandasse prioriteeti.

Meriforelli maimu saaks küll Põlulast, olen Klaasiga juba mitu aastat tagasi rääkinud, nad on nõus tegema, aga vaja on asja hakatust...nad on riiklik majand, vaja on riiklikku tellimust. Vaja on auk pähe rääkida, kellele vaja.

Ja jälle hakkab klubide promomine pihta!

Loomulikult. See kes on selle vastu, pooldab järelikult stalinistlikku maailmakäsitlust, kus kõik on mitte kellegi oma ja ometigi juhitav ühe ja ainuvalitsusliku poolt. Ja selle tulemuseks on - tühjus.

Kummaline olukord on meriforelliga tekkinud Soome lahel. Meie rannas loetakse olukorda heaks, kala ennast ei peeta ohustatuks ja alammõõt on 50 cm. Soome poolsel kaldal peetakse ohustatuks, alammõõt on 60 ja püüda on lubatud vaid lõigatud rasvauimega kalu. Kuidas nii lähedastes piirkondades võib forellivarude seisukord nii järsult erineda?

Soome lahte ei oska rohkem kommenteerida kui seda, et meriforelli asustati sinna suubuvatesse jõgedesse kümme aastat tugevalt ja seda just tänu sealsetele tööndusliku püügi harrastajatele.Mis on "hea seis," on muidugi küsimus omaette, kuna ei minevikust ega prognoositavast "heast tulevikust" asjatajad tavaliselt midagi teada ei taha..

kui see kedagi rahuldab, siis näiteks 1660-tel aastatel loeti normaalseks, kui soome lahte suubuvate jõgede suudemaladel asuvatest mõisatest nagu Valgejõel ja Kundal püüti võrkudega alamjooksult keskm. 500 kg. lõhet aastas mõisa kohta..