jõeforell...

irw... oinz!
vaat olen kah igasugu "huvitavaid" asju proovinud, aga sütelkõndimine on veel proovimata... Samas, peale sinu sellist kirjeldust, äkki ei proovigi???

Ise sain ca kuu tagasi oma kahlakatest lahti ja veel väga lollilt. Lõpetasin pika treti, tagasi ei viitsinud mööda jõe äärt jalutada, üritasin olla kaval ja lõigata otse läbi (ürg)metsa. Auto asukoht kepsus fikseeritud ja kompassi järgi tuld. Mingil hetkel oli selge, et see oli väääääääga vale otsus. Siuke trastanud padrik ja tuulemurd... Nohh, ja kuskil ma siis maoli käisin ja munade juurest üks kahlasäär totaalselt puruks. Nutsin küll mis ma nutsin, aga Jahipauna ma läksin ja uue paari kahlasid ära tõin...

Idatuul ja palavus...

Vedasin ikkagi ennast õhtul jõele. Vesi jummalast sogane. Selle jõe omapära. Kes teab, saab aru. Läksin sillast kaugele. Hilisemate sündmuste valguses liigagi kaugele. Kaladest sissejuhatuseks. Kalast, tegelikult. Üks käis otsas. Ja läks ära. Ereoranži meppsi peale. Tundus selleaasta suurim olevat. Seal jões kipub nii olema, et rabab harva. Aga kui rabab, siis reeglina korralik.

Tulin tagasi liiga pimedas. Sattusin rämedasse padrikusse. Ja siis olin ma ootamatult suure metssea karja keskel. Ühel pool jõgi, teisel pool mets ja igal pool sead. Raisad ei kartnud ka minu röökimist, tiirlesid ümber minu. Krt teab, olid seal põrsad või mis. Igal juhul mu tavapärasest huumorimeelest polnud isegi jälgi enam järel. Ega püksisittumine vist kah väga kaugel polnud. Mingi 10-20 meetri peal käib pidev edasi-tagasi sõelumine, saateks räige röhkimine... Pole just meeldiv. Alles siis kui vilistama hakkasin, teravalt ja pidevalt, paistis et nad lahkusid. Igal juhul pärast seda ma šortkatte läbi võsa teha ei üritanud. Alles auto juures sai esimest korda õhu korralikult kopsudest välja lastud.

Ai krt! Ma kujutan seda olukorda väga hästi ette...pime mets, üksi tuled, äkki on röhkivad elukad ümberringi...see võib ikka põhja alt ära lüüa küll

Oleksid pidanud ühe põrsa sülle haarama ja siis päkkadele valu andma, poleks vähemalt tühjade kätega koju tulnud

Minu viimase tripi kirjeldus: kalaportaal.ee/kommuun/blogid

kle oinz, kui kalastushobi üle hakkab viskama, hakka kirjanikuks! Lugesin su kirjeldust sellest tripist koos Hannesega... Tõsiselt IRW!!! jutt! Pane samas vaimus edasi!

...ja edasi.

Võrreldes eelmise aastaga on vähemalt minu jaoks toimunud forellijõgede valikus väike muutus. Kui eelmine aasta oli suur osakaal ülivõsastel ja väikestel niredel, siis see aasta on põhirõhk suurematel jõgedel. Kusjuures nullivõimalus on suurtel jõgedel isegi suurem. Aga kui rabab täpik, siis suurema tõenäosusega suht normaalne kala.

Eile käisin taas kodust hästi kaugel oleval jõel. EMHI ju lubas pilves õhtut... My ass pilves õhtu... Enivei, matk viis mind ühe jõe lisajõe lisajõe lisajõele, mis hoolimata nendest "lisadest" oli väägagi korralik jõgi. Aga vesi... Selge kui piiritus, ehkki sügav. Käänakud veel millised... Kala õnnestus näha. Mitte seoses landiga ega püügiga, see teda ei kottinud. Ujus ühel hetkel vastaskaldast välja. Põrsas, mitte forell. Nohh, silmailu vähemalt max punktide eest.

Aga jahh, pikka püüki seal ei teinud. Võsane kallas ja üliselge vesi - see nire on proffidele, mitte minusugustele... Läksin siis põhijõele. Tühjade kätega ei pidanud koju tulema. Ühe natuke üle mõõdus haugi võtsin kaasa. Samas tuleb tõdeda, et suurel jõel on ikka pinge hoopis rohkem laes... Kerid ja ootad seda "pauku", mis läbi ridva käiks... Oma nö "paugu" sain ka mina eile kätte. Nimelt murdsin oma suht uue ridva otsa võsas ära. Tra!!!