Jõeforell vol. 5

Ise soetasin endale musta punaste täppidega vobbleri(vist oli Are), püüdma pole veel jõudnud aga kindlasti tuleb proovida

Krt kus ootan juba, et mu jõgedelt kus käin ka jää ära sulaks. Pühapäev käisin ühel jõel väikse tiiru leidsin ainult ühe augu ja see ka meeter korda 30cm umbes ja sealt oli näha, et jää kuskil 20cm ja veel kärestikus... Käed juba jubedalt sügelevad :lol:

Kui jää nii paks siis võid ju ise peale ronida, augu puurida ja pöörlevat v midagi muud huvitavat üles alla vibutada

Jah, kuuldavasti paljud jõed kaane all. Allikalistel peaks saama püüda küll.

Kusjuures see Allu0 väljapakutud meetod ei pruugigi ulme olla. Mõned aastat tagasi lasi üks mees voobleri jääauku ja august tuli lant tagasi juba koos jõeforelliga

Tore juhus muidugi, aga järgmist sellist juhust kindlasti annaks palju aastaid oodata ja hulga voblereid kaugele jää alla kaotada.

Kesk-Eestis on jõed täitsa lahti. Eile sai käidud ja sai kalugi nähtud, kohe hulgi. Kalad olid parves ja rõhuv enamus alaealised muidugi. Poolesajast või enamast nähtud kalast 4 olid vast mõõdus. Kott jäi tühjaks ja kaldal käis korraks paar alamõõdulist vaid. Kui päris väikesed lanti hakkasid haarma, siis võtsin selle neilt heaga nina alt ära, kala oli ikkagi väga loid. Selline olukord, kus kala nii palju näha sai, andis head võimalused lantide testimiseks. Pöörlevate vastu huvi ei tuntud, vobleritest pakkusid huvi ainult väiksemad ja aeglasemad. Leechidega püügil oli küsimus ainult värvis, ei milleski muus. Osade värvide vastu ei olnud kaladel mittemingisugust huvi, mõni värv äratas tähelepanu, aga ei kutsunud võtma, mõnda jälle pigem togiti. Ettevaatlikult võeti vaid pruunikaid ja hallikaid toone, aga ka siis oldi tihti konksu otsas lühikest aega,.

Ega see talipüük suurem asi ei ole. Kala on väga loid. Jõe ääres on käia küll lihtsam, aga tulenevalt temperatuurist on energiakulu tohutu. Polaroide saab pilvise ilmaga kasutada vaid paar tundi keskpäeval ja pidev pilgu teritamine mõjus nii, et kui õhtul silmad kinni panin, nägin ikka veel jõge ja seal ujuvaid varje. Jälgi oli jõe ääres tegelikult väga vähe ja needki lõppesid kahjuks üsna ruttu ära. Käimata lõikudel tuli seetõttu kopraauke ja mittekandvat jääkoorikut avastada. Mitu korda kuulsin väikest krõpsu, seejärel oli hetk aega oma saatusega leppimiseks ja järgmisel hetkel olin rinnust saati vees, põlvini mudas kinni. Kahlakad lasid ka strateegilise koha pealt veidi läbi, nii et kroonijuveelid said veidi külmakahjustusi.