Leidsin läinud aastal jälle kalapüügi. Elan juba seitse aastat Järvamaal, aga sisevetel kalastamine oli mulle seni üsna tume maa. Pean silmas spinningupüüki, millega alustasin 12-aastaselt meres kahlates. Iseäranis võimatu tundus forellipüük neis risu täis ja võsaste kallastega niredes, mille vahel ma nüüd elan. Vodja, Esna ja Pärnu jõgi on kiviga visata. Niisiis leidsin forellipüügi, uue elamusterohke harrastuse. Ja pärast forellihooaja lõppu võtsin taas käsile ka haugipüügi.
Õppisin tundma kodukandi jõgesid ja loodust, veetsin tunde internetis forellijutte lugedes, tellisin Amazonist Cecil E. Heacoxi raamatu „The Complete Brown Trout”, mis algab sõnadega: „The brown trout is delight to the eye, exciting to the mind, stimulating to the spirit and delectable to the palate.” Tegin tasapisi tutvust jõeforelli eluviisi ja tema tabamiseks vajalike tarkustega, harjutasin kätt kerge spinningu ja pisikeste lantidega. Õnneks oli mul hea õpetaja, suurte kogemustega forellikütt (ütleme, et ta nimi on K), kes andis mulle esimesel ühisel püügiretkel oma landikarbist musta nr 2 Meppsi, jagas palju kasulikke näpunäiteid ning jutustas lugusid vanast Allperest.
Kaotasin esialgu õige mitu lanti. Neid, mida ei õnnestunud kätte saada ka keeruliste päästeoperatsioonidega. Närve ei kaotanud. Tasapisi asi paranes, aga seljakotti sigines väike Fiskarsi oksasaag, millest oli aeg-ajalt abi. Kaotsi läksid kalamehenuga, konksunäpitsad, lõpuks ka üks spinning. See ununes lihtsalt auto kõrvale maha, õnneks oli tegemist algaja odava Salmo tokiga ja lihtsa Okuma rulliga. Nii tekkis muidugi kohe vajadus poodi minna, et sealt tagasi tulla juba pisut parema varustusega. Hea õppetund. Lisaks kaotasin umbes viis kilo kehakaalu, sest forellipüük on teatavasti vägagi sportlik tegevus.
Avastasin mitu head püügilõiku, kuhu pääsen auto või rattaga vähem kui poole tunniga. K näitas ka mõnd klassikalist kaugemat kohta Koeru taga. Tegelikult avastasin terve uue maailma, millest ma kümmekond aastat olin lihtsalt mööda käinud. Mõne toreda püüginipi avastasin enda jaoks ka, näiteks kolmegrammise lepatriinu allavoolu ujutamise, millega õnnestus välja meelitada päris mitu vikerforelli. Selles kohas on üle jõe langenud nii palju puid, et landiloopimine on sama hästi kui võimatu. Väga naljakas elamus.
Nägin uduseid päikesetõuse, veest välja hüppavaid kalu, ka üht sooja vihmast hommikupoolikut, kui forell haaras lanti nagu sõge. Tookord olin lõpuks vööni vees, ilma pikkade kummikuteta, adrenaliin puulatvades. Nägin jäälindu kõigil kodukandi jõgedel, mitmel lõigul. Kohtusin kahe mägraga, kes tahtsid ületada puutüvest purret, mille juures ma kõrges rohus peidus olin. Priske saarmas ujus mööda, kobrastest rääkimata. Teisi kalamehi kohtasin forellijõgedel vaid mõnel harval korral. Nii et sain palju olla omaette, mõelda oma mõtteid või üldse mitte midagi mõelda peale kalamehemõtete.
Meisterdasin oma elu esimesed landid, millest üks „harjavarrest” pulk osutus tõeliseks haugimagnetiks. Naise tumepunase küünelakiga tuunisin mõne kõige odavama pöörleva landi, mis pahatihti tõid kala esimese viskega. Peotäis isetehtud pöörlevaid ja mõned spinnerbaidid ootavad katsetamist uuel hooajal. Katsetada tahaks ka putukate ja liitšidega (kas selline sõna on eesti keeles olemas või peaks ütlema ’kaan’?), naabrimehelt saab põdrakarvu ja ämmalt kuke kaelasulgi.
Püüdsin spinninguga jõeforelli, vikerforelli, haugi, ahvenat. Üks toredamaid päevi oli Orjakul sadama lähedal, kus viieaastase pojaga võidu tõmbasime käsiõngega välja priskeid kokresid. (Läxid grilli, mitte suicu;) Püüdsin kalal mitte lubada pähe pesa ehitada, kuigi see nõudis teatud pingutust. Kalastustarvete poes püüdsin mitte liiga hoogu sattuda, kuid seegi polnud kerge.
Võitsin juurde palju väärtuslikku aega. Naine kinkis enne jõulu Koržetsi õngitsemisraamatu, millest võib lugeda: „Iga kalal oldud päeva ei võta Jumal inimese elupäevadest maha, vaid paneb selle tema päevadele juurde.” Kui ühel suvepäeval pesamunaga Väinjärvelt koju sõitsime, ütles ta: „Issi, ma armastan sind.” Ja vanem poeg kinkis jõuluks kaks väga targalt valitud forellivooblerit. Sain hiljaaegu K-lt kirja meenutusega, et uus forellihooaeg pole kaugel. Aastavahetuse laual oli omatehtud landiga püütud küpsetatud haug sibulõunte, krevettide ja koorekastmega.
Vabandan, et sai pikk jutt.
