ok, Timo - kuna niiehknaa oli plaanis jutt enda jaoks kirja panna, mis sealsikka, postitan siia ka
Eellooks niipalju, et mu seekordne (üks kord varem on ka olnud, märksa nõrgemal määral - korda paar-kolm käisin proovimas) merikavaimustus sai alguse möödunud sügisel kui Suurupi kandis paadist ajaviiteks lanti loopides ükshetk äkki ritv lookas oli ja ca 15 sekundit mul tamiili otsas kena tantsu koos küünalde ja kogu kaasneva mänguga tehti. Sealt edasi tulid laenatud kummarid, siis enda kummarid, siis uus ritv, uus rull - vahepeale mahtus rohkem põhja jäetud lante kui kodus kaasale tunnistada tihkan.
enivei.
Hommikul sai autosse visatud nii seljakott kui landid (ritv ja kummikad on nii ehk naa statsionaarselt pagasis umbes septembrist) ja sõit sugulase poole kus pooleli paadi kereremont. Pika päeva klaaplasti tolmus ja epo aurudes veetnuda oli ainus mõeldav õhtu lõpplahendus minna mere äärde.
stardiga tallinnast ca 16:30, arvestusega et enne 9st hämardumist jääb püügiaega ca 1-1,5h. maanteel eirasin pisut reegleid ja sõitsin oma ratastega kohvriga mitmestki uhkest autust mööda.. jõudsin esimesse, minu jaoks täesti uude kohta. ümberriietumine käis välgukiirusel ja kuigi vesi ei olnud kõige selgem, ronisin-koperdasin-loopisin ca 500m raadiuses tühjalt pea tunnikese.
siiber saanuna asusin lahendama keerulist logistilist võrrandit, mille osalised olid bensiiniaurud kütusepaagis, lähima tankla kaugus ja tundmatuks teepikkus mida mu väike seljakott on võimeline nende aurudega liikuma. õnneks jõudsin kenasti tanklani ja sain järjekordsed piisad paaki (palju ju ei pane, raske auto võtab rohkem kütust ja põnevust ka vähem
.
seisin tankla kõrval teeservas, kinusin suitsu ja mõtlesin kummale poole keerata - vasakule oleks suund olnud kodu poole, paremale aga jäi kümnekonna kilomeetri kaugusele kena kivine neemenina, mida Aapua mulle ca kuu eest näidanud oli ja kus mul ka üks ilus tegelane jalge eest otsa tuli ja tantsu tegi, kartulimaad kündis ning siis oma teed läks.
Otsus ei olnud keeruline, loojanguni oli veel ca kolmveerand-tund aega ja autonina läks taaskord mere poole.
Kohale jõudes oli ühelpool neeme korralik lainetus ja vesi sogane ning vetikane, teiselpool aga piiritus. Loopisin siiski mõned korrad nii ühel kui teisel pool, tühjagi. või noh, salat.
Otsustasin jalutada neeme tippu. Teepeal (i shit you not!) kangastus vaimusilmas kuidas ma nüüd sealt ühe rämesuure lõhe välja kisun - kujutluspildis oli tegelane ca 1,5 minu kehapikkust ja peale pikka väsitamist pikutasin kottpimedas rannas surmväsinuna tal kõhuli otsas (ainus pehme koht kivises rannas!) ja ahastasin - kuidas kurat ma selle elaja nüüd siit kaldale vean ja oma põrisevasse seljakotti pakin.
jõudsin tippu, turnisin ca 4-5m põlvesügavuses vees ja ronisin ühe lamedama kivi otsa. Ca 270 kraadi sai miski 10-15 tulemusteta viskega kaetud. Otsustasin kogemustega kalapsühholoogina (heheh), et kõikse tõenäolisem koht kala saamiseks on neemetipu tuulealune külg, kus murduvad ja üle madala osa pühkivad lained kena hapnikurikka keskkonna loovad ja ehk ka pisikesi lollakalasid suurtele kolakatele lõugade vahele loobivad. tehtud, mõeldud, ronisin veidi lähemale ja virutasin suht pika viske kivide vahelt avamere poole. hakkas juba hämaraks kiskuma, otsustasin et max 10 viset, muidu ei näe enam mööda kive tagasi koperdada.
sain vast meetrit 5 kerida kui tundsin, et käis üks kõvam sakutus ja ritv tõmbas korralikult looka ja siis läks sõiduks. vasakule paremale, aga õnneks üsna lühikeste sööstudega, sidur kägises ainult õige pisut. kogu aja muudkui kerisin (ilgelt pikk vise oli!). vahepeal - ilmselt pidas puhkepausi ja tuli ilma punnimata järgi - arvasin juba et otsast läinud, kuni järgmise sakutuseni. mäletan et karjusin talle paar korda täiest kõrist "t**a, ei lähe otsast ära, ei lähe!!".. ei läindki, sõnakuulelik sell.
kui tegelane ca ridvapikkuse kaugusel oli, tekkis kuskil seljaajus kerge paanika - kuda kurat ma ta kätte saan (kahva ei kasuta ma põhimõtteliselt). Selleks ajaks oli juba selge, et tegemist on nomaalse kalaga (st mitte alamõõdus) ja tahtmine kätte saada oli suur. Sain ta kuidagiviisi käeulatusse (ise vööni vees) ja õnnekombel kiirelt ka näpud selja tagant lõpuste vahele. Aga kui tõstma hakkasin, hakkasid (i gain shit you not) lõpusekaaned servast rebenema ja paanika sai uut hoogu.
egas midagi, lihtsad lahendused on parimad - ühekäega edasi seljast hoides teise käega (mis samas ritva hoidis) kah ümbert kinni, surun rinnale ja komberdan-kakerdan rannapoole. vahepeal libises vette tagasi, sai korralikult rahmeldada, käed küünarnukini märjaks (hiljem, koju sõites, avastasin alles
) ja ka siiani kenasti lõuas kinni olev landikonks tegi sutsaka läbi kummikate reide.
kaldale jõudnuna kobisin veidi kuivapoole, vallisin ühe siledama kivi ja panin ta sinna maha. Koputasin korda-paar kiviga et kontrollida kas keegi on kodus. ei vastatud, tekkis vaikus.
Mõõdulinti-kaalu ma (sinnani) kaasas ei kandnud, mistõttu oli mu ainus arvamus et - kurat, kindlalt mõõdus (ridva peal on alammõõt paigas). tegin paar korralikku võidumöiret öhe ja esimese pildi.
kontrollisin igaksjuhuks veel korra-paar kodusolekut ja jätsin ta sinna kaldale - seljakotti ma ju ei olnud kaasa võtnud kuna kalalootust eriti ei hellitanud - see oli kenasti pagasiruumis.
ronisin vette tagasi ent ei olnud enam seda isu, pilk käis iga natukese aja tagant kalda poole, et ega kajakaid vms kostilisi ei ole ja paari viske järel loobusin ja kahlasin kaldale.
poseeritasin teda seal veel natuke (päikseloojangut, krt, ei suutnud ära kadreerida korralikult), voltisin taskustleitud rimi kilekotti kahekorra kokku ja hakkasin auto poole marssima. omaette mõtlesin nii kõndides kui koduni sõites, et krt, ei hakka siin pakkuma, adrekas möllamas, aga noh, 2 kilo vast ikka tuleb ära. kui sõrmed kilekotist autoni jõudes väsinud olid, tekkis küll väike kahtlus, et võin alahinnata, aga hoidsin ennast tagasi.
kodus siis, naise köögikaaluga, koogitaldriku kaane sees kaaludes (rippkaal oli kuskile vasakule lahkunud) jõudis kätte tõehetk - 4,060 kg. Asetades ta lauale, mõõtsin ära ka köögilaua laiuse - ca 80 cm, nibin-nabin mahtus kala 77cm ära, ilma et kuskilt üle serva ulatumata.
Lõppsõnaks niipalju, et seni on mu ca 50 (või rohkem, krt seda teab, vbla isegi kuni 70) mereääres käiku päädinud paari võtu, lähedalt äramineku ja kahe alaka kätte saamisega. ühe kohta neist olen siin juba pajatanud.
niiet see oli elu esimene legaalne merikas, mille koju viisin. leia siis nüüd sedasi veel motti
järgmine õhtu siiski leidsin, samas kohas käis otsas ja tuli näppude vahele siuke ca 2-2.5kg tegelane kes viimasel hetkel näppude vahelt minema kuna liin katkes - läks koos rekordeluka toonud Aapua siniseljalisega.
paar pilti ka veel lisaks.