Jõekas, merikas, lõhe, vikker - punased luubi all.

Ma ei näe küll asja nii mustades värvides. Praeguse seisuga hindavad teadlased näiteks meriforelli seisu nii heaks et isegi asustamine lõpetati. Viimase 20 aasta jooksul on pm. kõikides lõhe-meriforelli jõgedes asjad heaks või paremaks läinud. 18-20 kg lõhesid püütakse ka Pirita jõest. Kindel et viimase 20 aasta jooksul on ka röövpüüki oluliselt vähemaks jäänud ja kontroll tugevamaks. Mitmed jõeks kaladele läbitavaks muudetud ja tulevikus juhtub seda veel. Rääkimata sellest et meres on haugi, ahvena ja säina arvukus tõusnud. Kõik toimib ka ilma klubiteta. Tahate klubi teha ja midagi hallata siis palun, ostke kuskil karjäär, laske vikrit sisse ja majandage.

Ma isiklikult olen seda meelt, et seadusandlus peaks harrastajale olema võimalikult lihtne. Nii et kui tädi Maali selle kätte võtab ning läbi loeb, siis ka sellest kirjutatust aru saab. Harrastajale mõeldud kalapüügieeskiri võiks mahtuda 1-2 A4 lehele. Ei ole seda meelt et erinevatele jõgedele veel lisapiiranguid panna. Piisab, kui suurendada kontrollorganite rahastust ja tõsta inimeste teadlikust.

Lisaks, mida vähem regulatsioone ja piiranguid (mõned on kindlasti vältimatud), seda lihtsam on alustavatel noortel harrastajatel end asjaga kurssi viia. Praegu peab kohati mitu määrust ja muud lehte läbi lugema, et teada, kas tohib püüda, millal püüda, millega püüda, kui palju püüda jne. Veel hullem on need õiged kohad ning viited seadusandlusest üles leida . . . See on jabur olukord.

Vertu ja timo tooge palun ka siin välja need miinused, mida te näete kunagiste Lõuna-Eesti ja Paide forellihuviliste tollases klubilises tegevuses.

Ei parane olukord kalakaitses ilmaski ilma spetsiifilise kalakaitseta. Mis puutub eeskirjadesse ja eriti nende tundmaõppimisse, siis oli väga kasulik näiteks nõuka aegne kalamehe eksam. Ilma selleta EKS-i liikmeks ei saadudki.

Nõuka aegne klubimajandamine on olnud imetlusobjektiks ka näiteks Rootsi kalandusteadlastele. 2002.a. märtsis ilmus "Fiskevarden"-is pool numbrit Eesti oludest varem ja nüüd. Eraldi peatükk kandis pealkirja- see rääkis küll jälle Järva klubist- et "2250 silmapaari hoidsid jõgedel korda." See oli klubiliikmete arv. Viimane peatükk rääkis oludest praegu - lokkavast elektripüügist, ja fotol oli näha vissis näoga kohalik keskkonna asjapulk, kes hoidis käes kalastuskaarti, märkusega, et selle eest makstud raha läheb jumal teab kuhu...no comments.

Inimlikult võttes ja ajaloolasena ma saan eestlastest nende iseseisvuses muidugi aru - ei saagi nõuda mingit arengut inimestelt, kelle esivanemad sõid inimesi, ei tundnud mörti, ja üritasid Üksküla kivikirikut köitega Riia lahte tõmmata. Arengulised käärid naaberrahvastega on olnud tohutud, oma mitusada aastat.

Julm tõde, aga selline on eestlaste minevik